Elatisevõlglased saadetakse vangi

Vanglakaristust saab määrata karistusseadustiku § 169 järgi elatisraha maksmisest teadlikult kõrvalehoidjatele. Kuni 2015. aasta lõpuni aga oli seadus sõnastatud nii, et vanglakaristus ähvardas elatisraha maksmisest „kuritahtlikult kõrvale hoidjaid“. Teadlikku kõrvale hoidmist aga on advokaat Kalle-Kaspar Sepperi hinnangul märksa lihtsam tõestada kui kuritahtlikku kõrvalehoidmist.

Sepper märkis, et karistusõiguslikud sanktsioonid ei tule kõne alla enne, kui elatis pole kohtu poolt välja mõistetud. „Selle paragrahvi reaalse rakendamise eelduseks on eelkõige see, et elatis on kohtu poolt välja mõistetud ja otsus peab olema jõustunud. Elatise maksmise kohustus ise tuleneb seadusest, mis tähendab seda, et elatist peab maksma ka juhul, kui kohtuotsust tehtud ei ole,“ ütles ta.

Keda tasub vangi saata?

Sepper selgitas, et selle paragrahvi põhjal alustatud kriminaalmenetluses peab prokuratuur täiendavalt tõendama ka seda, et isik hoidub oma kohustuse täitmisest teadlikult ja otsese tahtlusega. See tähendab seda, et ta jätab kohustuse mõjuvate põhjuste puudumisest hoolimata täitmata.

„Põhiküsimuseks ongi tegelikult need „mõjuvad põhjused“. Kindlasti ei ole otstarbekas hakata töö kaotanud ja ajutiselt raskesse olukorda sattunud vanemat kriminaalkorras karistama selle eest, et ta oma elatise maksmise kohustust ei täida. Sellega viidaks isik veelgi raskemasse olukorda ja lootus, et ta sellest välja rabeleb, kahaneb veelgi. Pigem on karistusõiguslike meetmete rakendamine võimalik ja otstarbekas juhul, kus isikul on vahendid ja võimalused elatist maksta, kuid ta seda pahauskselt ei tee. Kuid ka sellisel juhul ei ole tegemist mustvalge olukorraga, kus on vaid õige ja vale tegutsemisviis,“ rääkis Sepper.

Ka justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik märkis, et rahalist karistust ja reaalset vangistust mõistetakse alimendivõlglastele suhteliselt harva ilmselt just sellepärast, et vangistuse ajal on nende võimalused sissetuleku puudumise tõttu lastele elatisraha maksta veelgi piiratumad ning ka riigi heaks rahaliste kohustuse panemine vähendab võimalusi, et raha lasteni jõuab.

Nii määratigi näiteks 2014. aastal vanglakaristus 33 elatisrahavõlglasele, kellest tegelikult saadeti reaalselt vangi vaid 3 (vt graafik). Nad kõik pidid maksma pisut üle 600 euro sundraha ja menetluskulude eest. Ligi 60 menetlust lõpetati aga oportuniteediga, kuna puudus avalik menetlushuvi või mindi siiski lepitusmenetluse teed.

Kui hirm paneb tegutsema