Restoranitest: Palktare maa ja linna piiril

Pererestoranile omaselt on atmosfäär pigem kodune kui formaalne, oma olemuselt kusagil kiirsöögikoha ja pärisrestorani vahepeal. Meie kelneri askeldamine mõjus küll koduselt, aga mitte eriti professionaalselt. Magustoit toodi koos praega, õlleklaasid ilmusid lauale ühekaupa. Omaette väärtus meie üldises lapskelnerite ajajärgus oli aga asjaolu, et teenindajaks oli auväärses eas härrasmees. Eriti tore oli teda ette kujutada lastega peresid teenindamas – selline hoolitsev vanaisa kuluks igale lastega perele ära.

Hinnaklassilt on Seller enam-vähem äärelinna keskmine või natuke üle selle. Pearoad jäävad 8 ja 17 euro vahele. Menüü järgib põhimõtet “igaühele midagi” ja selle järgi võiks teha väikese ajaloolise ekskursi meie lühikesse restoraniajalukku.

Slaavi ja paljurahvuselise Nõukogudemaa minevikust pärinevad borš, hartšoo, seašašlõkk, pliinid, mantõ ja viinasakumm, Itaalia-buumi järellainena on menüüs bruschetta’d, carpaccio, pastad ja risotod, Ameerikat esindab burger, Prantsusmaad Marseille’ kalasupp, mis menüüs millegipärast venepäraselt uhhaaks on nimetatud. Kohal oli ka Aasia oma tom kha, vürtsika Tai supi ja teriyaki-laimi kanatiibadega.

Viik toidulaual

Portsjonid on toekad, mis annavad omaküla trahterile kahtlemata plusspunkte. Taldrikutele on püütud ka ilu luua, taldrikuservadesse tõmmatud lennukaid (kuid natuke liiga kuivanud) püreetriipe ja poetatud kastmetäppe. Eks triibud ja täpidki kuuluvad meie kulinaarsesse ajalukku, aga lihtsa külatrahteri taldrikutel on need kui sadul sea seljas.

Need ajad, kui profikokk ei osanud želatiiniga ümber käia, arvasin küll igaveseks möödas olevat. Eksisin. Selleri želatiinitükiline panna cotta oli kui ajamasin, mis sõidutas hetkega viiekümne aasta tagusesse koolisööklasse. Isegi Vana Tallinn, millega see maitsestatud oli, ei suuda pidurit panna.

Pearoogadest üks, grillitud seafilee, oli keskmises headuses, pigem kuiv kui mahlakas. Teine, madalal temperatuuril küpsetatud lambakoot tomati-oaraguu ja kartuli-pastinaagikreemiga aga mõnus ja toekas roog, nagu ka eelroogade hulgast välja valitud mustsõstraga marineeritud lõhefilee. Kokkuvõttes jäi toitude lõppseisuks 2:2 ehk kaks head ja kaks kehvapoolset.