Jüri Vips: mulle ei meeldi raha lõhn

„Et võtta riske ja ennast ületada, pead natuke peast segi olema. Kellelegi meeldib rahas supelda. Väga tore. Teenisid raha, supled rahas. Mõnus. Paned madratsi alla, loed, nuusutad. Tunned ennast õnnelikuna. Vahepeal käid golfi mängimas, jälle nuusutad. Mõnele inimesele piisab sellest. Inimesed ongi erinevad. Mulle ei meeldi raha lõhn. See rikub inimese ära, sest niimoodi võib raha maitse suhu tulla,“ rääkis Vips.

Kui raha maitse juba suhu tuleb, on see psühholoogiline seisund. Raha muutub eesmärgiks omaette, nentis Vips. „Kõik on hästi, aga ikka tahaks veel. Mille jaoks, ei tea. Täpselt nagu magusasõltuvus. Nagu Coca-Cola sõltuvus. Tahad ja tahad. See on päris huvitav tunne, aga õnneks sain sellest üle.“ Kaks aastat keskendus Vips rahale ja vaid rahale, kuni lõi käega ja otsustas, et hakkab tegelema enesearendamisega.

Vips ei häbene tunnistada, et oli spekulant, ajas väga suuri asju välismaal. 1988. aastal äris Vips ühe tehinguga maha rohkem BMW-sid kui müüs neid BMW esinduskeskus Eestis kümne iseseisvusaasta jooksul.

„Enam ei viitsinud, rohkem polnud vaja. Hakata tegelema autoteeninduse ja klientidega… Aga raha kulus ruttu ära. Kuna ma olin väga tähtsate onude koostööpartner Moskvas, siis nad tahtsid mind määrata mingile ametikohale. Otsustasin, et tahan olla vaba ja sõltumatu,“ meenutas Vips tormilisi aegu. „Tulin Eestisse ja tegin siin börsi ja panga ja … Võtsin liiga suuri riske. Mõned mõisnikud mängisid kunagi kaardimängus mõisad maha. Mina mängisin päris suured ettevõtted maha,“ naerutas Vips publikut.

Vips leiab, et olulisim, millega ettevõtja saab tegeleda, on eneseareng. Talle meeldivad keerulised ja sisukad mitmemõttelised asjad. Sisemine rikkus loeb - kui midagi on kahe kõrva vahel, siis saab kõigega hakkama.

Ettevõtluses pea 30 aastat karastunud Vips leiab, et kõige suurem mure on, et ettevõtluses ei ole plaane. Peale saja edukaima firma vajavad tähelepanu ka ülejäänud 10 000 ettevõtet – et nad areneks, julgeks riskida ja saaks motivatsiooni.

Ja parim motivaator on hirm. Hirm kaotada ja läbi kukkuda, hirm, et ei suuda kohustusi täita. „Kui sa ei pinguta, sõidetakse sinust üle, tuleb pankrot. Tuleb uuesti alustada. Inimesed, kes tahavad ettevõtlusega tegeleda, tahavad riske võtta, on olulised maksumaksjad riigile,“ sõnas Vips.

Publiku seast nenditi, et Läti paistab paljuga heas mõttes silma, Eesti mitte: "See meenutab seisvat vett. Kuidas tundub, kas see lõhnab juba halvasti või mitte?"

Vips ei halastanud vastates. "Jah, see haiseb," kostis ta, taustaks naer üle saali. "Me ei ole suutnud luua keskkonda, et meie ettevõtjad suudaksid vastu seista Lõunast tulevale ohule. Lätiga on muidugi raske võrrelda. Leedu on puhas, leedukad on kokkuhoidvad, neil on rahvuslik uhkus - kohalik ettevõtlus, midagi ei müüda... Eestlastel ei ole rahvuslikku uhkust," ütles Vips, olles seda meelt, et kapitalil on päritolu.

Oma firmast rääkides ütles Vips, et tuleb valmistuda kriisiks: suurendada reserve. Samuti tuleb raha panustada arendusse: rahvusvahelisse meeskonda, tehnoloogiasse-tarkvarasse ning konservatiivselt kinnisvarasse ja inventari.

„Kui projektidest kõik ei õnnestu, siis midagi ikka õnnestub,“ lausus ta.

Uute projektide arendamisel tuleb tema sõnul tegeleda rahvusvahelise turunduse ja müügiga, B2B e-müügiga, uute rahvusvaheliste brändidega ja süsteemide müügi ning arendusega. Valitsevad ohud on Vipsi sõnul aga peamiselt üleinvesteerimine madala tootlusega varadesse, peale selle vähendab tööjõukulude kiire kasv efektiivsust ja arendustööde kiirus on liiga madal.