Näitena suurte ja edukate juhtide seast võib tuua Steve Jobsi näol, kelle jaoks oli tavaline oma esinemisi pikalt ette valmistada, seejärel korduvalt kõnet harjutada ning neilt, kes harjutamisprotsessist osa said, ka tagasisidet küsida.
Mõista oma hirme. Teise soovitusena on mõistlik endale selgeks teha, et esinemist karta on normaalne ning kindlasti pole sa ainuke, kes seda teeb.
Lõdvestu. Kui närvid on enne avalikku esinemist pingul, tasuks tegeleda millegagi, mis mõtted eemale viib. Kuula head muusikat, tee sõpradega nalja või vaata mõnda meeldivat filmi või sarja. Psühholoogid soovitavad üldjuhul kuulata tempokat muusikat, mis mõjub inimestele motiveerivalt ning nad tunnevad, et suudavad eesoleva ülesandega hakkama saada.
Ole inimlik. Ära häälesta ennast enne ettekannet selliselt, et sa tunneksid, justkui sa oleksid oma kuulajaskonnast parem. Pigem näita oma inimlikku poolt, jaga oma kogemusi ning räägi mõni naljakas lugu. Esineja peaks oskama suhestuda publikuga ning olema kuulajatega samal lainel.
Tee nalja. Üks viise oma esinemishirmust üle saada on rääkida mõni vahva nali. Kui inimesed naljale reageerivad, tunneb esineja kohe, et teda kuulatakse ning see aitab pingeid maandada. Samuti muudab naljatamine atmosfääri vähem formaalseks.
Ära koorma tarkustega. Kuigi mõnikord võib tunduda, et ettekanne on seda asjalikum ja kvaliteetsem, mida rohkem on seal keerulisi sõnu ja väljendeid, peitub võlu tegelikult lihtsuses. Publik peab suutma kõnelejaga pidevalt kaasas püsida ning keeruliste terminite kasutamine on üpris kindel viis garanteerida, et kuulajatel on õige pea igav. Juhul, kui ettekanne on spetsiifilisest teemast, tasuks kindlasti kasutada illustreerivaid näiteid, et kõik mõistaksid, millest jutt.
Tee pause. Esineja ei pea olema justkui masin, mistõttu on mõistlik kõne ajal väike paus pidada ning kas sügavalt sisse-välja hingata või lonks vett võtta.
Ära püüa midagi müüa. Ettekannet ette valmistudes mõtle, et see ei kõlaks justkui reklaam või millegi promomine. See vähendab esineja tõsiseltvõetavust.
Ära karda oma publikut. Esineja ei tohiks oma publikut karta, pigem tasub mõelda sellele, et enamikul kuulajaskonnast pole ettekande tegija vastu midagi ning nad elavad talle kaasa.
Ära karda eksida. Eksimist või jutuga puntrasse jooksmist ei tasuks kindlasti käsitleda kui midagi andestamatut. On mõistetav, et kõik inimesed pole professionaalsed kõnelejad ning kui midagi läheb meelest, pole selles midagi imelikku.