"Opositsiooni meelest on õlu riigi tähtsaim toiduaine"

Stalnuhhin vestles Äripäeva venekeelse sõsarväljaande Delovõje Vedomostiga tänase riigikogu tõenäoliselt ööistungi eel, selgitades Jüri Ratase valitsuse maksumuudatuste plaane ning avades pikaajalise opositsioonipoliitikuna riigikogu saadiku hingeelu.

Eelmise kolmapäeva õhtul oli riigikogus valitsuse kobarmaksuseaduse muudatuste dramaatiline teine lugemine…

Mis seal dramaatilist oli?

Kas või see, et see kestis neli tundi.

Jaa.

Mulle jäi mulje, et Reformierakond ja Vabaerakond venitasid istungit sihilikult. Ja said oma tahtmise: lugemine katkestati ja see lükkus 14. detsembrile.

Ei. Lugemise katkestamise otsuse tegi komisjon juba eelmisel õhtul. Seda oli vaja, et meile jääks nädal massiivsete paranduse arutamiseks ja kohtumisteks vajalike organisatsioonidega ja et teha mõned parandused. Kui reformikad oleks tahtnud venitada, siis oleks kõnesid olnud mitte 10-12, vaid 50, seejuures oleks iga kõne olnud kuni 8 minutit pikk. Ja veel enne iga paranduse hääletamist oleks opositsioon võtnud kümneminutilise vaheaja, ja istung oleks veninud kella kolme-neljani öösel.

Sellegipoolest kuulutavad reformikad, et teisel lugemisel rikuti ja rikutakse seadust. Kui see on nii, siis võib president seda mitte kinnitada.

Reformikatega on selline häda… Nad on nii kaua riiki juhtinud, harjunud, et neil on alati õigus, ja kui miski on neile vastukarva, näevad nad selles kohe rikkumist. Seesama seadus, sama nime all, oli parlamendis eelmise aasta juunis, ainult siis esitlesid seda reformikad. On hea ütlus: „Minuti pikkus sõltub sellest, kummal pool tualetiust sa oled.“ Reformierakonnale on nüüd tekkinud kahtlused, aga kui nad ise selle sama asjaga tegelesid, polnud neil mingeid kahtlusi. Mingeid rikkumisi seaduseelnõus pole.

Opositsioon väidab, et seadust on rikutud, sest pole tehtud maksupaketi mõjuanalüüsi maksukeskkonnale ja riigi majandusele.

Analüüs on muidugi ilus nali. Kui palju ma olen riigikogus selliseid analüüse kuulanud, ei oska isegi öelda! No tuleb Eesti Panga spetsialist ja räägib, mis juhtub järgmise aasta kolmandas kvartalis. Aasta pärast võtad tema eelmise aasta ettekande välja, lähed jälle kuulamisele ja esitad küsimuse: kuidas te seletati seda, mida te ütlesite aasta tagasi? Ja nende vastus: noh, teate, konjunktuur muutus, nafta odavnes, sõda algas, Trump, Brexit… Alati leitakse õigustus, miks ei tulnud nii välja nagu planeeriti. See on märksa perspektiivitum kui ilmaprognoos. Viimane läheb tegelikkusega rohkem kokku kui majandusteadlaste prognoosid.

Oleks vaid rohkem vastutust… Teate, kuidas oli Vana-Kreekas? Ühes linnriigis sai kohalikku seadust muuta vaid nii, et muudatuse soovija pistis pea silmusesse ja tema ümber kogunes hääletav rahvamass. Kui ettepanekut toetati, võeti köis kaelast ja autor läks rahuloleva ja säravana koju. Aga kui ettepanekut ei toetatud, löödi taburet kiirelt alt. Meil pole sellist vastutust oma ettekuulutuste pärast, rääkimata veel sellest, et tulemused võivad vahel olla ka läbiräägitavad.

Te jätate ära sotsiaalmaksu alandamise, mida eelmine koalitsioon otsustas. Opositsioon ütleb, et see on ebaseaduslik, st et on kuus kuud etteteatamisaega, mis tähendab, et see muutus hakkab kehtima alles juulis, mitte jaanuaris.

See on parlamendis tavapärane debatt. Laual, mille taga me praegu vestleme, on kruus. Teie ütlete, et see on punane, aga mina ütlen, et sinine.

Tegelikult on kruus ju roheline!

Jaa, aga meie teiega võime väita mida iganes. Seda, kas kruus on punane, sinine või roheline, ütleb teatud isikute ring vastavalt vajadusele. Me võtame selle maksupaketi vastu 19.-20. detsembril ja tahame anda presidendile maksimaalselt aega, et ta jõuaks otsustada, kas ta kinnitab seaduse või mitte. Kui tema otsus on positiivne, siis järgmine instants, kes vaatab parandused üle, on riigikohus.

Opositsiooni järgmine argument seadusevastastuse kohta on, et projekt avalikustati lõplikul kujul vaid ööpäev enne teist lugemist ja polnud aega sellega tutvuda.

Kellel polnud aega?

Saadikutel.

Hästi, kohe hakkas kergem. Vahel me võtame vastu 50-60 seadust nädalas. Kas tõesti keegi arvab, et iga parlamendiliige töötab kõik need seadused läbi? Neid parandusprojekte, mis on majandusega seotud, loevad peamiselt fraktsiooni need liikmed, kes kuuluvad finantskomisjoni. Reformikatest on seal kaks endist rahandusministrit ja üks endine komisjoni juht. Aivar Sõerd on minu meelest üldse selle ala suurepärane professionaal. Kas te tahate öelda, et need inimesed, kes seda seaduseelnõud loevad, ei saa aru, millest jutt käib? Vaat kui teie seda loeksite, siis tõesti ilma lisaselgitusteta oleks teil raske mõista, mida tähendab näiteks, et jätame välja kolmanda lõigu 42. osa kaheksanda paragrahvi prim ja asendame selle…. Aga need inimesed mõistavad kõike lennult. Teiste sõnadega: ma ei hakkaks hindama, kas see on seaduslik või ebaseaduslik. Ometi ma pean oma tööd tegema ja tahan seda teha, sest igale Eestimaa inimesele annavad need muudatused palju rohkem kui praegune olukord.

Ja ikkagi on veel üks seaduslikkuse moment. Te tahate ära jätta ühisdeklaratsioonid. Kaks küsimust: milleks? Ja kas see ei riku pereseaduse põhimõtet, et ühisvara saab hallata vaid ühiselt?

Suurepärane. See põhimõte toimib Rootsis, Soomes. Leedus. Ainult et nendes riikides pole ühisdeklaratsioone. Midagi on siin jutus ebaloogilist. Perekond esitab ühise tuludeklaratsiooni. Praegu on maksuvaba miinimum 170 eurot, aga kahepeale on see 340 eurot. Kuid 2018. aastast tõuseb miinimum 500-le. Perekond on kohe võidus. Vaatame ikka tervikpilti. Me oleks võinud minna ka teist teed, näiteks tõsta käibemaksu protsendi võrra.

Ettevõtlusmaailm poleks seda käibemaksu tõusu märganud, nagu ei märgatud ka kaheprotsendist tõusu 2009. aastal.

Ühest küljest jah. Aga teisest küljest me tõstame inimeste kulutusi kõige hädavajalikumale! Võtame nende taskust selle lisaraha. Selle asemel võib minna teist teed. Jah, tõuseb õlle hind (õlle ja siidri aktsiis tõuseb kahe aasta jooksul kahekordselt – toim). Üldiselt parlamendis arutamise ajal jäi mulle mulje, et õlu on Eestis põhitoiduaine. See on nii ravim kui toit kui kultuuriüritus. Kõik keerleb ümber õlle.

Õlu on majandus. Kui seda enam ei osteta, siis maapoed ei suuda müüa piima, leiba ja teisi toiduaineid.

Opositsioon näeb ainult asja üht külge: õlu kallineb. Aga selle juures nad ei mõista, et need, kes lähevad poodi ja on saanud seni kuni 1200 eurot kuus, hakkavad saama lisaks aastas 750 eurot. Just tänu sellele tekib neil võimalus osta poest rohkem kaupa, rohkem tervisele kasulikke asju. Aga lähme tagasi õlle juurde.

Lähme.

Lapsed loodetavasti õlut ei joo.

Väga naiivne lootus .

Väikesed ei joo. Kuigi jah, alkoholismiga on meil lood väga kehvad. Eesti on üks enim alkoholi tarbivaid riike Euroopas. Meil on alkoholi tarbimine ühe inimese kohta 10,3 liitrit. Kui ma endale seda numbrit ette kujutan, siis mõistan, et sellise koguse kange alkoholi juures oleksin aastaga surnud. Aga kui see õllele üle viia, siis on tulemus üldse fantastiline. Nii et mille eest me võitleme? Terve perekonna eest? Sellise eest, kes ei joo metsikutes kogustes õlut, üritab kokku hoida, koguda puhkuseks… Ma saaksin vingumisest aru, kui me oleksime tõstnud näiteks raamatute käibemaksu.

Minu meelest oleks see tõeliselt laostav .

Jaa. Ka selline ettepanek oli. Tulles tagasi ühisdeklaratsioonide juurde, ei mõista ma eriti selle muutmise mõtet, aga siin usaldan ma spetsialiste, kes tegid valitsusleppe koostamisel niisuguse otsuse. See lepe teeb kahe aastaga ära selle, mida mina pole suutnud 20 aastaga.

Veel üks uuendus - auto registreerimismaks. Selle suurus sõltub CO2 heitmete hulgast. Autod lähevad kallimaks .

Eesti on Euroopa Liidu kõige mustem maa CO2 heitmete poolest. See on ametlik. Meil on veel õige vähe jäänud, et valitsus hakkaks trahve saama selle eest, et siin midagi ette ei võta. Nii või teisiti on see CO2 maks vältimatu ja see on olemas juba enamikes ELi riikides. Aga mul on omakorda küsimus: kui tihti te seda registreerimismaksu kavatsete maksta? Kord kuus või?

Kõige realistlikum on ehk kord viie aasta jooksul.

Üldiselt on auto keskmine vanus 20 aastat. Seepärast ma ilmselt ei eksi palju, kui pakun 10 aastat. Aga nüüd jagage 180 eurot kümnega. Saite aru?

Täiesti. Lähme nüüd hotellide juurde. Te jätate ära hotellide müügimaksu tõusu 9 protsendilt 14-le. See meede näeb välja väga hea, aga tegelikult ei märka välisturist mingit hinnavahet.

Tõepoolest, on turiste, kes raha ei loe. Varsti on jõulud, siia tuleb palju vene turiste. Ka kui me pärast vaatame statistikat, selgub, et mõni hotell on „juhuslikult“ sel ajal hinnad mitmekordseks tõstnud. Lugesin siin ühe hotelli kohta, kes tõstis pühade ajal hinda 12 korda. See on Tallinn. Aga vaatame pealinnast edasi. Narva-Jõesuu. Kaks spaahotelli, mõned puhkemajad. Sinna ei lähe inimene, kellel pole probleemi maksta 800 eurot öö eest. Tema istub internetis ja võrdleb pakkumisi. Ja nüüd võtke fakt, et Euroopa pealinnades võib leida hea öömaja 45 euroga, aga meil küsitakse äärelinnas 60-70 eurot. Peab ikka Eesti fanaatik olema, et tulla siia sellise raha eest. Ja meil tahetakse veel 5% võrra maksu tõsta. Tuletage meelde, mis meedias pihta hakkas, kui sellest hinnatõusust teatati. Kus tõusis kisa!

Ja kõik need aastad on ettevõtjad kisa tõstnud ja küsinud, millal lõpuks määratakse sotsiaalmaksu lagi?

See on läbirääkimislaual.

Kas see tähendab, et ka see on veel võimalik?

Jaa. Peaminister on mitu korda öelnud, et koalitsioonilepe on avatud. Kui tuleb mõistlikke ideid, lisame juurde. Sellist koalitsiooni pole ammu olnud.