Uue riigihangete seaduse kriitika, nagu riivaks seadus ärisaladuste kaitsmise nimel avalikke huve, pole õigustatud, leiab Kadri Matteus advokaadibüroost Cobalt.
"Ei ole mõeldav loobuda ärisaladuse kaitsmisest üksnes igaühe uudishimu rahuldamiseks. Liigne avalikustamine pidurdaks innovatsiooni riigihangete sektoris või peataks selle sootuks. Oluline on leida tasakaal teabe avalikkuse ning ettevõtlusvabaduse ja ärisaladuse kui omandikaitse alla kuuluva õigushüve riivamisel,“ sõnas Matteus.
Riigihankes ei saa ärisaladusena määratleda:
1) pakkumuse maksumust ega osamaksumusi;
2) teenuste hankelepingute puhul muid pakkumuste hindamise kriteeriumidele vastavaid pakkumust iseloomustavaid numbrilisi näitajaid;
3) asjade ja ehitustööde hankelepingute pakkumuste hindamise kriteeriumidele vastavaid pakkumust iseloomustavaid näitajaid.
Ärisaladuse mõistel puudub ühene definitsioon. Selle avamiseks tuginetakse nii juurdunud kohtupraktika, aga ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingule (TRIPS-leping). TRIPS-leping määratleb ärisaladuse mõiste niivõrd laialt, et isegi lepingu hind on ettevõtja soovi korral ärisaladus.
Samas keelavad riigihangete seadus ja avaliku teabe seadus pakkumuse ja lepingu hinna, isegi lepingu eseme ja põhitingimuste, salastamise.
Rahandusministeerium nõustus, et tasakaal info avalikkuse küsimuses on keeruline, kuid mitte võimatu. Varasemaga võrreldes on uues riigihangete seaduses muudetud avaldatava info ulatust ja info saajate ringi. „Huvide konflikti ennetamiseks tuleb hankijal reguleerida, kuidas teatud olukorras käituda,“ leidis riigihangete ja riigiabi osakonnajuhataja asetäitja Estella Põllu.
Asjade riigihanked avalikumaks
Matteuse sõnul peab usaldama kohtusüsteemi, mille pädevuses on kontrollida ärisaladusega kaitstud pakkumuse õiguspärasust. Samuti võiks tema hinnangul tõhustada riiklikku järelevalvesüsteemi hankijate tegevuse kontrollimisel.
Tõsi, riigihangetes võiks info avalikum olla. Näiteks hangitakse hulk tehnikat ning pakkuja peab esitama pakutava tehnika nimekirja konkreetsete tootenimetustega. Selline nimekiri võiks olla avalik ka teistele hankes osalejatele, kuna selle konfidentsiaalsuse tagamise vajadus on ärilises ja õiguslikus mõttes pigem küsitav. "Eriti olukorras, kus pakkujatel on tihti kodulehel tootekataloogid, kust konkurendid ise tuletavad, mis tooteid pakutakse," leidis Matteus.
Riigihangete järelevalve on rahandusministeeriumile kahtlemata oluline ja sellega ka tegeldakse, kuid järelevalve pole ainus viis hankijate hankepraktika parandamiseks. "Koolitame ja nõustame hankijaid nii e-kirja kui telefoni teel, avaldame juhiseid, korduma kippuvatele küsimustele vastuseid, riigihangete valdkonna kohtulahendite kokkuvõtteid,“ loetles Põllu.
Näiteks eelmisel aastal vastati 3151 nõustamispäringule ja koolitati 900 inimest. Seda, kas ühe või teise ehituse projekt on otstarbekas või hankijale üldse vajalik, ei kuulu enam ministeeriumi kompetentsi. "Selliste otsuste langetamine on hankija otsustusvabadus," kinnitas Põllu.
Hankija peab riigihankes tehtavaid otsuseid põhjendama.
Otsuste põhjendamisel peab hankija avama pakkumuse sisu.
Pakkuja on uue seaduse alusel kohustatud pakkumuses ära märkima oma ärisaladuse.
Vaidlustuste arv ei ole kasvanud
Praegused andmed ei kinnita, et vaidlustuste arv oleks pärast uue seaduse kehtima hakkamist märkimisväärselt kasvanud. Kui eelmise aasta jaanuarist augustini esitati keskmiselt 17 vaidlustust kuus, siis alates septembrist kuni aasta lõpuni keskmiselt 19.
Eelmise aasta jaanuaris esitati 16 vaidlustust, sel aastal on sama aja jooksul esitatud 11 vaidlustust. Jaanuaris on 30 päevaga riigihangete registris alustatud 556 hanget.
Seega pole põhjust väita, et vaidluste arv on märkimisväärselt kasvanud või vaidlustatud hangete osakaal ülemäära suur.
Allikas: rahandusminsiteerium