Villig: idufirmad peavad imbuma igasse sektorisse

Taxify asutajad vennad Martin (kikilipsuga) ja Markus Villig.  Foto: Andras Kralla
Kristel Härma • 3. oktoober 2018
Jaga lugu:

Viimastel aastatel on end jõuliselt Rikaste TOPi murdnud noorema põlvkonna ettevõtjad, kelle käivitatud ärid on olnud atraktiivsed välisinvestoritele. Parim näide on Taxify, mis pärast kevadist rahakaasamist tõstis ettevõtte väärtuse üle miljardi dollari.

Taxify juhi ja asutaja Markus Villigu sõnul on ilmselge, et ilma tehnoloogia ja idufirmadeta me tulevikus ei saa – ettevõtluses ei piisa sellest, kui teha täpselt sama asja, mida on tehtud viimased 30 aastat. Kuna kõik sektorid muutuvad tehnoloogipõhiseks, näeb Villig, et on vaja inimesi, kes mõtlevad, kuidas tehnoloogia abil midagi täiesti teistmoodi teha. Muidu ei ole Eesti riik tema hinnangul 10 aasta pärast konkurentsivõimeline.

Kolm Taxify asutajat ja osanikku on Rikaste TOPi esisajas: Markus Villig, Oliver Leisalu ja Martin Villig. Vaata värsket edetabelit SIIT.

Kuidas on juhtida väga kiiresti kasvavat idufirmat, kui pardale on tulnud väga suuri investoreid?

Muidugi peab ettevõtte juhtimine ajaga kaasas käima. Kui ma viis aastat tagasi alustasin ja olin põhimõtteliselt üksinda, siis ei olnudki midagi juhtida. Nüüd olen pidanud käigu pealt aru saama, kuidas organisatsiooni kasv õigesti tööle panna, et inimesed oleks motiveeritud ja liiguks õiges suunas, aga samas ei oleks liiga palju bürokraatiat ja me liiguks ikkagi endiselt kiiresti. Me oleme kasvanud viie aastaga sisuliselt nullist rohkem kui 600 töötajani, kellest umbes 250 on Eestis ja ülejäänud laiali 25 kontori peal.

Kui suur surve on juhtida ettevõtet edukalt, olles väga noor juht?

Arvan, et aina enam saavad inimesed aru, et oluline ei ole vanus, vaid pigem reaalne tulemus. Vähemalt investorite puhul ei ole kunagi olnud küsimus see, kui vana on juhtkond, vaid vaadatakse seda, kui hästi meil läheb.

Aga kas ei ole ette tulnud, et vana kooli ettevõtjad vaatavad teie tegemisi viltuse pilguga?

Mulle tundub, et see võib-olla ongi rohkem vanade tööstusharude arusaam, aga tegelikult see on päris ruttu muutumas. Eriti investorid saavad aru, et tehnoloogia ongi uus valdkond ja tihtipeale ongi siin just noored inimesed uute ideedega edukamad, sest neil on täiesti uus perspektiiv ja nad on selle tehnoloogiaga üles kasvanud.

Veel mõni aasta tagasi oli küll tunda start-up’ide ja vana kooli ettevõtete vastandumist. Kas see on muutumas?

Mulle tundub, et peamiselt muutub see, et absoluutselt kõik valdkonnad muutuvadki tarkvara- ja tehnoloogiapõhiseks. Kui veel mõni aeg tagasi tundus, et on traditsioonilised peamiselt füüsiliste asjadega tegelevad valdkonnad ja tarkvaravaldkonnad, kus toimetavad start-up’id, mis teevad teisi asju, siis nüüd on selge, et kõik valdkonnad muutuvad tehnoloogiapõhiseks ja selline pealtnäha vastandumine kaob ära.

Praegu on ju start-up’id igas valdkonnas: TransferWise on finantsvaldkonnas, meie transpordis, Eestis on ka mitu start-up’i, mis tegelevad põllumajandusega. Raske on näha valdkonda, kus neid ei ole.

Kui palju peavad Eesti start-up’ide juhid kokku hoidma?

Eestis on kokkuhoidmine tegelikult väga-väga tugev. Meil on üks väheseid riike, kus enamik start-up’ide asutajaid üksteist teavad. On ka regulaarsed kohtumised, kus saab jagada kogemusi, kuidas oma ettevõtet kiiremini ehitada, õigeid inimesi leida ja nii edasi. See aitab uutel tulijatel saada jalad alla ja annab inspiratsiooni.

Kui palju omavahel koostööd tehakse?

Koostööd tehakse mõnes kitsas valdkonnas. Kuna Eesti on suhteliselt väike, siis meil on selline huvitav olukord, et enamik tehnoloogiavaldkondi toimetab oma nišis ega konkureeri klientide pärast. Pigem on meil palju ühiseid teemasid: kuidas tekitada Eestisse parem töökeskkond näiteks inimestele, kes kolivad, või kuidas vaadata maksusüsteemi näiteks töötajate optsioonide seisukohast jne.

Kas te ei konkureeri, kes on edukaim ja noorim juht?

Kuna klientide nimel konkureerimist pole, siis pigem tehakse omavahel koostööd ja üritatakse riigile ühiselt selgeks teha, mis on praegu mingid pudelikaelad, ilma milleta võiksid tehnoloogiaettevõtted veel kiiremini edasi liikuda.

Kuidas kogemuste jagamine välja näeb?

Näiteks on Eesti start-up’ide klubi, kus me saame iga kuu-kahe tagant kokku. Seal on 50–60 Eesti tehnoloogiaettevõtte juhid, kes jagavad omavahel kogemusi ja tihti tulevadki sealt välja teemad, mida me parasjagu näeme. Üldiselt seal siis tekib mingi grupp, kes selle teemaga edasi läheb ja vaatab, et see jõuaks õigete inimesteni.

Kui palju on teil endal soovi ja tahet aidata uusi iduettevõtteid?

Ma arvan, et see on nii mulle kui tegelikult ka enamikule tehnoloogiavaldkonna juhtidele ülimalt südamelähedane teema. Me näeme, et kuna kõik sektorid muutuvad tehnoloogiasektoriks, siis meil on lihtsalt vaja neid uusi tehnoloogiapõhiseid inimesi, kes tulevad ja mõtlevadki, kuidas teha põllumajandust tehnoloogia ja tarkvara abil täiesti teistmoodi. Kui me seda ei tee, siis lihtsalt nendes sektorites ei ole me riigina kümne aasta pärast konkurentsivõimelised. See on kindlasti üks asi, kuhu me aktiivselt panustame: kas siis mingite meetmetega tõsta hariduse ja teaduse tähtsust ühiskonnas või siis saadame enda inimesi ja käime ise koolides rääkimas ettevõtlusest. Tegelikult on palju, mida me saame ära teha.

Nii et tehnoloogia ja start-up’id võiksid olla tulevikus miski, ilma milleta me ei saa?

Jah, ma arvan, et see on täiesti ilmselge igale inimesele, kes tehnoloogia valdkonnas on. Kahjuks ei ole veel ilmselge mitmele vanema tööstusharu esindajale.

Mida vanemate tööstusharude esindajad võiksid siis täpsemalt aru saada?

See on tegelikult viimase paari aastaga väga palju muutunud. Aina rohkem inimesi saab aru, et tuleb panustada tehnoloogiasse, ilma selleta ei saa. Ei piisa sellest, et teha täpselt sama asja, mida on tehtud viimased 30 aastat. Aga endiselt läheb selle teadvustamisega veel aega. Siin ma arvan, et ongi hea, kui tehnoloogiavaldkonnas olevad ettevõtted ise jagavad oma kogemusi.

Kui palju tunnetate, et start-up’indust peetakse millekski müstiliseks, et see ei ole justkui päris ettevõtlus?

Mulle tundub, et see nii-öelda kuvandi probleem hakkab samamoodi kaduma. Varem, kui start-up’id olid rohkem virtuaalsed ettevõtted, nagu Skype, mis ei tegelenud füüsiliste asjade liigutamisega, siis võib-olla oli tõesti raske aru saada, et see on päriselt raha teeniv ettevõte. Taxify puhul see on rohkem selge. Me liigutame ikkagi ringi füüsilisi autosid, seal on selgem aru saada, et see ei ole ainult tarkvaraäri, vaid see on päriselt füüsilist maailma muutev äri.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum