Parim juht noorele: ära muutu bossiks

„Moodusta meeskond, kes ei karda sind. Kas nad just peavad sind armastama, aga pigem austama ja olema valmis sulle järgnema,“ lisas ta vahetult pärast auhinnatseremooniat.

Küsimustele vastab Jaanus Vihand.

Kolmkümmend protsenti tõenäosus oli olemas, sest kolme finalisti vahel valiti. Eks mingi ootus oli. Et mind valiti, oli suur üllatus.

See on tunnustus meie organisatsiooni tööle. Juht võib enda arvates teha nii head tööd, kui tahab, aga kui organisatsioonis see kuidagi välja ei paista, siis ei ole sellest kellelegi kasu. Nii et on näha, et on nähtud, aru saadud ja tähele pandud seda, mida Coop on teinud. Pigem on see tunnustus meie kõigile 5500 töötajale.

Teie kõrval olid finaalis veel kaks tugevat ja tuntud Eesti juhti (Risto Mäeots ja Aku Sorainen). Mis teile nende kahe finalisti puhul silma paistab?

Nad on erinevad inimesed, kuigi meid on tihti võrreldud, et meil on palju ühiseid omadusi. Kui vaatame kas või või nende temperamenti ja nende valdkondi, siis need on suhteliselt vastukäivad. Üks on tulepall, teine pigem rahulik. Üks on tehnoloogilises ja paljudele huvitavas lennundusvaldkonnas suuri tegusid tegemas, teine on vaikselt kasvatanud oma advokaadibüroost ühe suurema Baltikumis.

Minu poolest oleks nad mõlemad võinud parima tiitli saada. Siin saalis (Pärnu juhtimiskonverentsil – toim) vähemalt pooled oleksid võinud siin lava peal seista.

Kui võrrelda ideaalsete juhtidega, siis tõenäoliselt kolm pluss. Kui vaadata-võrrelda teiste juhtidega teistes maailma riikides, siis meil pole midagi häbeneda. 4+ või 5- isegi.

On väga palju väikeseid asju, millega tuleb tegeleda ja seesama arusaam, et väikestest asjadest koosneb suur tervik, on väga-väga oluline. Kui sa vaatad, et mingite tehingute juures on sul suhteliselt väike summa mängus, siis neid tehinguid saab palju aastas ja need summad annavad kokku suure summa. Samamoodi on kõikide asjadega. Järjepidevus, suure pildi nägemine ja arusaam detailidest.

Küsisite Äripäeva raadio saates „Juhi jutud“ Eesti juhtidelt, kas Eestis on palju häid juhte. Kuidas sellega on?

Sellega on natuke samasugune lugu nagu järeltuleva põlvkonnaga. Vigu on väga lihtne leida, aga tunnustada on alati natuke keerulisem. Eestlastel, sealhulgas minul, tunnustamine võib-olla ei ole kõige loomupärasem. Naerame Ameerika keep smiling'u ja tühjade sõnade üle ning peame ennast rahvaks, kes ainult väga tõsiseid asju välja ütleb.

Meil on päris palju häid juhte. Samas meil on ka päris palju neid juhte, kes võib-olla ei ole veel nii valmis, kui nad võiksid olla. Ja siis on neid juhte, kes on väga head, aga mingil põhjusel on hakatud neid risti lööma mingi üksikut eksimuste eest. Siis ma mõtlesingi, et kui võtame kuulsad jalgpallurid Messi või Ronaldo ja kui nad kuskil penaltit lüües eksivad, kas siis sellepärasei ole nad nüüd head jalgpallurid.

Ikka on, kuid aeg-ajalt eksivad. Head juhid eksivad samamoodi. Juhti ei peaks kohe mõne eksimuse pärast maha kanda, vaid vastupidi, see rikastab nende kogemuste pagasist ja teeb neist tõenäolist veel parema juhi tulevikus. Muidugi on meil juhte, kes peavad veel väga kõvasti tööd tegema ja arenema.

Kõige olulisem asi on tahe ja valmisolek areneda, sest inimesed kipuvad kergesti end üle hindama. Tõsi, mõnikord ka alahinnatakse end ja inimesed kipuvad poolel teel alla andma. Järjekindlus ja tahe võidelda, areneda, õppida ja seletada oma mõtteid üha uuesti ja uuesti – need on kõige olulisemad asjad. Sealt edasi loomulikult see, et ära muutu bossiks, vaid muutu liidriks ja tööta selle nimel. Moodusta meeskond, kes ei karda sind. Kas nad just peavad sind armastama, pigem austama ja olema valmis sulle järgnema.