Ametnike priiskav mõtteviis

Teisalt, tuntud ütlemises „Ma pole nii rikas, et osta odavaid asju“ peitub kahtlemata tõetera. Odavus tähendab enamasti ka kehva kvaliteeti ja seda toimetus kindlasti ministeeriumile ei soovita. Küll aga leiame, et hinna ja kvaliteedi suhe, millest kõigis on kulutustes lähtub mõistlik tarbija, peaks olema paigas ka riigihangete puhul. Äripäeva küsitletud toolitootjad leiavad, et korralikud ja kenad toolid oleks võinud saada tublisti odavamalt.

Kui eraettevõttes õnnestub mõni eelarvesse sisse kirjutatud kulu tegemata jätta ja või teha planeeritud kulutus odavamalt kui esiti võimalikuks peetud, siis on see eeskujuliku ja säästliku majandamise näide. Riigiasutustes kehtib teistsugune loogika: kõik, mis eelarves kulude poolel kirja pandud, tuleb igal juhul ära kulutada. Nii saab mõelda ainult juhul, kui ei toimetata oma rahaga – kui see raha, mida kulutatakse, lihtsalt tuleb kuskilt. Oma särk on ligidal, aga maksumaksja tasku on kaugel. Ei mõelda, et tegelikult on riigiametnikud ise samuti maksumaksjad, kes annavad panuse raiskamisse. Ka Euroopa Liidust saadud raha on maksumaksja, st meie kõigi raha. Ühel päeval on Eesti netosaaja asemel netomaksja – kas meile meeldiks, kui mõnes teise riigi ametkond meie maksumaksja raha eest mõttetult kalleid toole ostaks?

Muutumatu mentaliteet.

Riigiasutuste küsitava rahakasutuse näiteid leiab tänasest lehest rohkemgi. Ühendab neid aga üks: suhtumine. Tegelikult on olemas päris lihtne mõistlikkuse mõõdupuu. Pakkumiste seast parimat valides tuleks alati küsida, kas see kulutus vääriks tegemist ka siis, kui selle peale kuluks sõna otseses mõttes meie endi raha, st kui kulu tegija oleks pidanud selle summa ise teenima. Teisiti: kas kulutus oleks mõistlik ka eraettevõtluses. Riigiasutustel, paistab, on raske niimoodi mõelda – mentaliteet on teine. Ent kui see ei muutu, pole ka põhjust imestada, kui avaliku sektori kulutused negatiivset tähelepanu pälvivad.