Ametnike priiskav mõtteviis

Ehkki SKP arvestamise uue korra järgi on Eesti majandus napis kasvufaasis ja äsja vastu võetud riigieelarve struktuurses ülejäägis – aga endiselt nominaalses puudujäägis – pole majanduses kaugeltki ajad, mis soosiks priiskamist.

Äripäeva tänases kaaneloos toodud näited teevad ilmseks, et riigi rahakulutamises pole mõtteviis „Mõisa köis, las lohiseb“ kuhugi kadunud. Pole ime, et rahandusminister Jürgen Ligi sedasorti rahakasutuse kohta kommentaari anda ei taha. Midagi head selle kohta ju ütelda ei saa, aga seda, mil määral tema ise riigi rahaasjade järelevalvaja rollis on ülearuseid kulutusi ära hoidnud, ilmselt öelda pole.

Kallid toolid. Kõige markantsem ülearuse luksuse tagaajamise näide on keskkonnaministeeriumi äsja soetatud sada kontoritooli, igaüks maksis natuke üle 330 euro. Sellises suurusjärgus summasid vaevalt ükski eraettevõte kergel käel toolide peale kulutaks. Jah, muidugi pole see välistatud – kui keegi selliseid toole ei telliks, siis neid lihtsalt ei toodetaks. Aga väga suur vahe on, kas midagi kallist ja kvaliteetset soetakse oma teenitud raha eest – nagu see ettevõtete puhul on – või maksumaksja raha eest. Tuhandeeurost keskmist brutopalka teeniva maksumaksja õiglustunnet on selgelt riivatud, kui ta saab teada, et tema kuisest netosissetulekust ei jagu kolme tooligi tarvis ühes ministeeriumis. Sedasorti ost tundub arutu laristamisena.

Teisalt, tuntud ütlemises „Ma pole nii rikas, et osta odavaid asju“ peitub kahtlemata tõetera. Odavus tähendab enamasti ka kehva kvaliteeti ja seda toimetus kindlasti ministeeriumile ei soovita. Küll aga leiame, et hinna ja kvaliteedi suhe, millest kõigis on kulutustes lähtub mõistlik tarbija, peaks olema paigas ka riigihangete puhul. Äripäeva küsitletud toolitootjad leiavad, et korralikud ja kenad toolid oleks võinud saada tublisti odavamalt.

Kui eraettevõttes õnnestub mõni eelarvesse sisse kirjutatud kulu tegemata jätta ja või teha planeeritud kulutus odavamalt kui esiti võimalikuks peetud, siis on see eeskujuliku ja säästliku majandamise näide. Riigiasutustes kehtib teistsugune loogika: kõik, mis eelarves kulude poolel kirja pandud, tuleb igal juhul ära kulutada. Nii saab mõelda ainult juhul, kui ei toimetata oma rahaga – kui see raha, mida kulutatakse, lihtsalt tuleb kuskilt. Oma särk on ligidal, aga maksumaksja tasku on kaugel. Ei mõelda, et tegelikult on riigiametnikud ise samuti maksumaksjad, kes annavad panuse raiskamisse. Ka Euroopa Liidust saadud raha on maksumaksja, st meie kõigi raha. Ühel päeval on Eesti netosaaja asemel netomaksja – kas meile meeldiks, kui mõnes teise riigi ametkond meie maksumaksja raha eest mõttetult kalleid toole ostaks?

Riigiasutuste küsitava rahakasutuse näiteid leiab tänasest lehest rohkemgi. Ühendab neid aga üks: suhtumine. Tegelikult on olemas päris lihtne mõistlikkuse mõõdupuu. Pakkumiste seast parimat valides tuleks alati küsida, kas see kulutus vääriks tegemist ka siis, kui selle peale kuluks sõna otseses mõttes meie endi raha, st kui kulu tegija oleks pidanud selle summa ise teenima. Teisiti: kas kulutus oleks mõistlik ka eraettevõtluses. Riigiasutustel, paistab, on raske niimoodi mõelda – mentaliteet on teine. Ent kui see ei muutu, pole ka põhjust imestada, kui avaliku sektori kulutused negatiivset tähelepanu pälvivad.