Maris Lauri: 2019 keskmine palk 1500

Jälgides Reformierakonna oponentide arvamusavaldusi maksustamise osas ning pärast Keskerakonna arupärimisele vastamist riigikogus otsustasin veel kord käia üle mõningad maksustamise põhitõed. Tundub, et nii mõnegi oponendi jaoks on maksustamisega seotud asjaolud segi nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul.

Maksudel on mitmeid eesmärke, kaks olulisemat on tulude kogumine, sh ümberjaotamiseks, ja inimeste käitumise mõjutamine. Maksustamine ei ole asi iseeneses, mida saab teha üksnes ühe eesmärgi nimel. Iga maks mõjutab inimeste käitumist kas siis töötaja, tarbija või ettevõtjana. Olenevalt maksustamisest on ka mõjud käitumisele erinevad. Sageli vaadatakse makse vaid riigi, inimese või ettevõtja tulude aspektist, unustades ära, et maksude mõjud inimeste käitumisele on tihtipeale komplitseeritud.

Eesti maksusüsteemi tugevusteks on lihtsus ja arusaadavus. See tähendab, et igal maksumaksjal on endal võimalik arvutada, kui palju ta maksu maksab. See tähendab ka, et maksude tasumine on kiire ja väheste kuludega. Samuti seda, et kontroll maksude tasumise üle on lihtsam ja odavam, mis omakorda tähendab, et võimalikud maksupettused on väiksemad ja pettureid on lihtsam avastada. See tähendab ka seda, et maksumaksjaid koheldakse võrdselt – erandite vähesus tagab, et eelisseisus olijaid on vähe ja see eelisseis on väga tõsiselt kaalutletud.

Ma ei mõista, miks peaks Eesti loobuma asjadest, milles me oleme tugevad. Iga Eesti inimene võib lihtsalt leida, palju ta tegelikult maksab tulumaksu praegu või ka tulevikus. Ta ei vaja spetsiaalseid kalkulaatoreid või tabeleid selleks, et hinnata, kas tulude kasv toob kaasa ka kõrgema maksukoorma. Ta ei pea palkama spetsialisti, kes aitaks tal maksudeklaratsiooni täita. Eesti maksusüsteem peab jääma lihtsaks ja arusaadavaks ja olema võimalikult väheste eranditega.

Asjade tegemine selle pärast, et kuskil mujal – või isegi enamikus riikides – on asjad teistmoodi kui Eestis, on põhimõtteliselt vale. Euroopas on päris palju riike, kus on olemas kirikumaks (sh Soomes), kus on keelatud abort või on veel midagi väga teistsugust kui Eestis. Kas me peaksime neid kopeerima? Iga riik peaks oma elu korraldamisel järgima ikka oma eesmärke ja arvestama oma ühiskonna ajaloolise ja kultuuritaustaga ning inimeste enamuse soovidega.

See kõik ei tähenda, et maksude osas ei saaks asju paremaks teha. Saab ja peab. Muutuste vajadus tuleneb ainuüksi sellest, et majanduskeskkond muutub. Kuid parandamine ei tähenda, et peaks lõhkuma hästi töötavat asja.

Eesti puhul on osutatud sellele, et meie tööjõud on suhteliselt kõrgelt maksustatud. Rõhutan sõna suhteliselt, kuna see paistab silma OECD riikide võrdluses. Euroopa Liidu võrdluses on seis Eestis keskmisest parem. OECDsse kuuluvad ka muude maailmajagude riigid ja seal on mitmeid riike, kus tööjõu maksustamine on Eesti omast madalam, vahel isegi oluliselt madalam. Selliste võrdluste tegemisel tuleb aga tähele panna ka seda, kuidas on erinevates riikides korraldatud sotsiaalteenused. Riikides, kus inimesed ise peavad hoolitsema pensioni kogumise ja tervisekindlustuse eest, ongi maksud väiksemad, kuna inimesed teevad need oma palgast ja riigil puudub vajadus selleks makse koguda.

Siiski võiks Eestis tööjõumaksud olla mõnevõrra väiksemad, seal juures seetõttu, et tõsta ja hoida Eesti konkurentsivõimet, kuna mitmes meiega võrreldava ümberjaotusmehhanismiga riikides on tööjõumaksud Eesti omast madalamad. Samas tuleb väga ulja tööjõumaksude alandamisega olla ettevaatlik, kuna sellest tulenev riigitulude vähenemine tuleb kompenseerida muude tuludega või peab mõningatest riigi poolt pakutavatest hüvedest loobuma.

Eesti oludes tuleb vähendada sotsiaalmaksu – selle suuruse üle on ettevõtjad palju kurtnud. Jättes puutumata ravikindlustuse osa (13%), tagame selle, et tervishoiu rahastamine ei halvene. Puutumata jääb ka pensioni II sambasse minev osa, väheneb vaid sotsiaalmaksu laekumine pensioni I sambasse ehk siis jooksvate pensionite maksmiseks minev summa. See ei tähenda, et praegu makstavad pensionid vähenevad või ei kasva tulevikus. Juba praegu makstakse osa nendest pensionitest muudest maksudest, seega tuleb seda osa lihtsalt suurendada.

Kaheprotsendine sotsiaalmaksu vähendamine ei ole liialt koormav riigieelarvele, selle saab kompenseerida muude tuludega, sh pahede suurema maksustamisega. Pahede kõrgemal maksustamisel on kaks olulist mõjukanalit. Juhul kui alkoholi või tubaka tarbimise mahud ei muutu, toovad kõrgemad maksumäärad suuremat maksutulu. Kuid kõrgemad maksumäärad vähendavad tarbimist, mis omakorda tähendab, et mitmed nende pahedega kaasnevad kulud vähenevad (tervishoiukulud, liiklusõnnetused, traumad) ning nii tekkib lisaressurssi muudeks otstarveteks. Võib arvata, et nii nagu seni, toimivad mõlemad protsessid üheaegselt. Muide, Eesti elanike tubaka ja alkoholi tarbimine on vähenenud, seega maksupoliitika toimib.

Kiputakse küll väitma, et kõrgemad tubaka- ja alkoholiaktsiisid tähendavad ka suuremat salaturgu, kuid minu hinnangul on maksu- ja tolliamet niivõrd tubliks kasvanud, et saab salaturu ohjamisega hakkama, eriti kui neile selleks mõningate investeeringutega täiendavat tuge anda.

Teiseks probleemkohaks Eesti maksussüsteemis on madalapalgaliste suhteliselt kõrge maksustamine, sest maksuvaba miinimumi tõstmine on viimase kümnekonna aasta jooksul jäänud keskmise palga tõusule alla. Nii nagu sel aastal, tuleb ka järgmistel aastatel maksuvaba tuluosa suurendada ja seda tuleb teha senisest kiiremas tempos. Samas ei tohi ka liialt hoogu minna. Jah, üks küsimus on seotud riigi maksutuludega, kuid veelgi olulisem – ja tihtipeale unustatud aspekt – on see, et maksuvaba miinimumi tõstmine annab nii mõnelegi ettevõtjale õigustuse loobuda töötajate palkade tõstmisest („Teie tulu ju tõusis juba“). Nii on mugavatel ettevõtetel võimalik kauem jätkata odavtootmisega ja see on asi, mida Eesti majandus kindlasti ei vaja.

Eesti majanduse põhieesmärgiks on tõsta oluliselt tootlikkust: see võimaldaks suurendada palkasid, perede tulusid ja seega ka heaolu. Niisiis ei tohi mingil viisil pärssida suurema tulu teenimist, nagu ka investeeringute tegemist. Kui kuulata, millest räägivad Eesti ühe edukama ja kiiresti kasvava ja kõrgemate palkadega valdkonna – IKT – ettevõtjad, siis nad kurdavad just kõrgete tööjõumaksude üle. Lisades astmeid Eesti tulumaksuskaalale – olgu see siis 29% või koguni 33% – tagame selle, et Eesti edukamate valdkondade töötajad maksustatakse praegusest rängemalt, mis tähendab, et nende inimeste huvi Eestist lahkuda kasvab. Kuid see ei puuduta üksnes IKT töötajad, need on ka arstid, need on insenerid, väga kõrge kvalifikatsiooniga töölised ja kõige tublimad õpetajad, keda Keskerakond ja sotsid soovivad kõrgemalt maksustada.

Tulude maksustamisel ei tasu ju unustada sedagi, et palgad Eestis tõusevad. Praegune 1000eurone keskmine palk tõuseb 2019. aastaks ülimalt tõenäoliselt 1500 euro kanti (muidugi, kui suudame majanduskasvu kiirendada), see tähendab, et vasakpoolsete maksuideede kohaselt saavad kõrgema maksumääraga karistatud kõik vähegi tublimad töötajad.

Kui vasakpoolsete maksuastmete teema on juba vaat et habemega nali (realiseerumisel tähendaks see küll väga kibedaid ja valusad pisarad kogu majandusele), siis IRLi maksupakkumine on majandust vähegi mõistvate inimeste jaoks selge rumalus. Põhjusi on mitmeid. Esiteks on hämmastav, et erakond, mis seisis Eesti praeguse maksusüsteemi parimate joonte sünni juures, on otsustanud sellest loobuda ning võtnud suuna keerulise ja arusaamatu maksustamise suunas. Selleks, et aru saada palju ühe või teise tulu juures maksu tuleb maksta, peab tegema keerulisi arvutusi või kasutama kellegi teise poolt koostatud tabelit. Kus on siin lihtsus? Kus arusaadavus?

Teiseks on hämmastav, et parempoolne ja end konservatiivseks nimetav erakond otsustab valida vasakpoolse maksustamisidee luues sadu maksuastmeid ja karistades suurema tulu teenijaid.

Jah, madalapalgaliste maksukoormust tuleb vähendada. Kuid viisil, kuidas seda IRL soovib teha, saadetakse madalama tuluga inimesed tegelikud sissetulekulõksu ja suurema tuluteenimissooviga inimesed ei võida midagi, vaid isegi kaotavad. Nagu eespool osutatud, tähendab kiire ja ulatuslik maksuvaba miinimumi tõus seda, et ettevõtjatel kaob motivatsioon palku tõsta ja tootlikkuse tõusu nimel investeeringuid teha. Tuleb arvestada ka sellega, et koos keskmise palga tõusuga tõuseb ka miinimumpalk. See on küll tööandjate ja töövõtjate kokkulepetest sõltuv, kuid 500 või isegi 600 euroni tõusmine viie aasta jooksul on täiesti võimalik. Kes siis seda IRLi maksuvabastust saavad?

Ülimalt tõenäoliselt maksavad 2019. aastal peaaegu kõik tuluteenijad IRLi idee kohaselt sama palju makse kui praegu. Mis tuluvõidust siin rääkida on? Eriti Reformierakonna pakkumisega võrreldes?

Tahan osutada ka sellele, et Reformierakonna maksumuudatused annavad juba 650eurosest kuupalgast töötajatele rohkem puhastulu kui IRLi omad. Seda muuseas ka tänu sellele, et sotsiaalmaksu määra langetamine võimaldab ettevõtjatel tõsta palku. Ma arvan, et vähegi tõsine ja kaugemale vaatav ettevõtja seda ka teeb. 650eurone palk on 2019. aastal väga väike palk, mida saavad väga vähesed inimesed, seega on ka kasusaajaid IRLi pakkumisest väga vähe. Muidugi kui just ei ole soovi säilitada Eestis ulatusliku odavtootmist ja selle kaudu toetada töötajate väljarännet.

Maksumuudatuste pakkumised peavad olema põhjendatud ja selgelt kaalutletud, need peavad säilitama selle hea, mis meil on – selgus, lihtsus, arusaadavus – ja tegelema sellega, kus on probleemid. Veelgi olulisem on arvestada sellega, et maksud ei mõjuta mitte üksnes tulusid, vaid mõjutavad väga oluliselt inimeste käitumist. Seetõttu räägitaksegi maksuSÜSTEEMIST – asjad on omavahel komplekselt seotud, kusjuures mitte üksnes maksudega seotud asjaolud, vaid veelgi enam ettevõtete investeerimis- ja tootmisotsused, mis mõjutavad palka ja hõivet ning seega lõpuks ka tarbimis- ja säästmisvalikuid ning palju muud.