Tallalakkumine pole meelakkumine
Keskerakond on enda paati saanud endise kirgliku Reformierakonna tallalakkuja. Võib ju tunduda võiduna. Aga ettevaatust.
Nõnda, nagu ei avalikkus ega parteid ise võta tõsiselt neid, kes on ühest erakonnast teise jooksnud, puudub usalduskrediit ka neil permanentses tähelepanunäljas taustajõududel, kes on kirglikult ühte erakonda promonud ja erakonna toel mõne ametikohagi saanud – noh, mõne kultuuriajalehe peatoimetaja oma näiteks – aga siis millegipärast Rain Rosimannuse ja Kristen Michaliga tülli läinud ning Keskerakonna poole üle läinud – noh, näiteks mõne keskerakondlasest eurosaadiku kampaaniat tegema.
Tallalakkumine pole meelakkumine. Tallad võivad olla porised või lausa millegi muused. Sellel, kelle küljes tallad on, ei pruugi tallalakkuja jaoks silmi olla. Alandus on tema ellu sisse kirjutatud, aga alandatu viha on hirmus.
Reformierakonnal võib praegu päris vastik tunne olla, sest nad teavad, et nende endine tallalakkuja ei vali vahendeid ega tunnista ühtegi formaati. Kõik see, mille pärast ta RE-le omal ajal nii hästi sobis, pöördub nüüd RE vastu. Soppa lendab enneolematult laias kaares ja küllap on oravatele suhteliselt ebamugavaid jälkusi varuks veelgi.
Keskerakonna rõõm on samuti ajutine. Keskil on aga RE ees see eelis, et nad tunnevad tallalakkujate hingeelu pisut paremini, sest on sedasorti inimesi kasutanud varemgi. Mäletate ühte kunagist blogijat, kes paiskas avalikkuse ette oma ebaõnnestunud abielu piinlikumaid detaile ja konverteeris sedasorti tuntuse Keskerakonda toetava sisu loomiseks?
Ei mäleta? Tallalakkuja saatus ongi unustus.