Kas pagulane leiab tööd?

Eesti jaekaubandussektoris on kõikidel turuosalistel pidevalt pakutavate töökohtade arv täidetud ametikohtadest kõrgem. Eestis tervikuna võib see ühe jaeketi puhul ulatuda kümnete, kogu sektori ulatuses aga kindlasti sadade töökohtadeni.

Tööjõuturgu teise külje alt – töötukassa andmestikku – vaadates tundub esmapilgul, et kurtmine on asjatu ja lahenduseks oleks vaid kahe osapoole kokkuviimine. Samas just siia ongi see koer maetud. Paljud justkui tööjõuturul saadaolevad inimesed jäävad juba praegu eelvalikuga välja, kuna valitsevad käärid kvalifikatsiooni ja pakutavate ametikohtade vahel. 

Praegu on nii Maximas kui ka meie konkurentide juures suurim vajadus hea teenindusoskusega kassiir-müüjate järele. Kahjuks selliseid, sobivate isikuomadustega ja kvalifikatsiooniga inimesi me tööjõuturult praktiliselt ei leia ja seetõttu seisamegi lõhkise küna ees. Töökäsi justkui oleks, aga värbamine õnnestub suurte raskustega.

Abi pagulastelt?

Siit koorubki seega üldise käimasoleva diskussiooni raames küsimus – kas lahenduseks võiks olla võõrtööjõud? Puhttehniliselt tööjõuturu üldise pildi kontekstis paari­saja või ka enama tööealise seadusliku sisserändaja siinset olukorda ilmselt ­märkimisväärselt ei muuda. Võtmeküsimuseks on hoopis, kuidas panna praegune tugistruktuur tõhusamalt toimima ning kuidas on korraldatud võimalike sisserändajate – sõltumata nende taustast või päritolust – sidumine selle tugistruktuuri ja Eesti tööjõuturuga.

Maxima Eesti on osa rahvusvahelisest jaekaubanduskontsernist, mis tegutseb viies riigis. Olles Eestis tööandjaks üle 4000 inimesele, ei saa me töölesoovijatel vahet teha rahvuse, nahavärvi, mõne kultuurilise või muu tunnuse järgi. Kui töölesoovija kvalifikatsioon vastab ametikoha nõuetele, on iga inimene meie juurde teretulnud.

Autor: Ty Lehtmäe