Mõtle nagu omanik

Minult on tihti küsitud, et kas on suur vahe toimetada eraettevõttes või riigiasutuses. Ja minu vastus on alati olnud, et pole mingit vahet. Ja ei olegi vahet, sest kui käituda omanikuna, siis ei saa vahet olla. Nii lihtne see ongi.

Vahet pole ka siis, kui käitud palgasaajana ja väärtust ei loo. Hansapangas ja Swedbankis käitusin ja mõtlesin nagu omanik ning maanteeametis käitusin ning mõtlesin nagu omanik. Sellest suhtumisest saab alguse väärtuse loomine ja selle väärtuse loomine on kellegi jaoks. Ka enda jaoks.

Võiks ju nii mõelda, et riik on inimeste jaoks ja ettevõte on töötajate jaoks. Või siis riik on klientide jaoks ja ka ettevõte on klientide jaoks. Jätame siinkohal korraks kõrvale klassikalise käsitluse, et omanikele tuleb tulu teenida. Aga siiski, ka riigile tuleb tulu teenida. Peamine küsimus on: kuidas?

Vaataks korraks seda kliendivaadet riigi poolt ja ettevõtte poolt. Kui eraettevõte teeb kõik selleks, et kliendile luua lisaväärtust tuues turule uusi teenuseid ja kaupu, siis riik pakub samuti teenuseid, kuid selle vahega, et need on seadustega kohustuslikuks tehtud. Selle ülalpool toodud mõttelaadiga saan ma luua mõlemal juhul inimestele väärtust, eraettevõtte puhul loon uute teenuste läbi uut väärtust ja riigi teenuste puhul tuleb teenuseid nii osutada, et inimesed seda kõige vähem tunnetaksid, et nad neid kohustuslikke teenuseid üldse vajavad! Väärtus avaldub vabanenud ajas. Kui eraettevõtte puhul soovib ettevõtja, et tal oleks palju kliente (pole tähtis, mis kanalis), siis riigi puhul ei tohiks domineerida mõtteviis, et ametnik on vajalik inimestele ja ametnikul on palju kliente (selle viimase puhul räägitakse bürokraatiast). Omanik mõtleks nii.

Kas eelarvel eraettevõttes või riigiametis on erinevus? Ei ole. Mõlema puhul on raha vähe. Üldine haigus. Peamiselt ravimatu. Millegipärast me räägimegi kogu aeg, kui haiged me oleme (nt teede jaoks raha ei jätku!). Samas võiksime hoopis rääkida, kui terved me oleme, et meil on palju ideid, kuid me lihtsalt ei tea, milliseid neist ellu viia! Mu mõte on selles, et enne kui rahast rääkima hakatakse, võiks ikka planeerida tegevusi, millel on mingi tulemus või mõju. Seejärel räägiks finantseerimisest ja tegelikult investeeringute/kulude prioritiseerimisest. Olen näinud küllalt stiili, kuidas järgmise perioodi eelarvestamisel „paneme sama palju kui eelmine aasta“. Kas omanik käituks nii. Vaevalt.

Kas nii eraettevõttes kui riigis on võimalik tulemuslikkus ja selle mõõtmine? Jah on. Eraettevõttega on asi selge. Riigis on ju üheks tulemuseks inimeste heaolu ja rahulolu. Seda annab ju mõõta! Efektiivsust annab ka mõõta, kui mõelda, mis maksab mingi teenuse ülalpidamine. Jälle, eraettevõttega asi selge. Riigiga ju samuti, kui tunda huvi, kui palju maksab see kohustuslik teenus inimestele. Ma muidugi esimesena küsiksin alati, kas seda inimestele või riigile ikka üldse on vaja. Omanik käituks selliselt.