30. oktoober 2015 kell 4:00

Kingime igale pagulasele korteri

Jaano Vink  Foto: Andres Haabu

Anname igale pagulasele tasuta või sümboolse tasu eest korteri – selle kordategamine võiks olla nende esimene töö, paneb ette Nordeconi juhatuse esimees Jaano Vink.

Mul on hea sõber, kes päris vanavanematelt Kagu-Eesti väikelinna paneelmajas korraliku kahetoalise möbleeritud korteri. Tal ei ole seda vaja, sest elu on paika loksunud Tallinnas. Asjaga tegelema asudes selgus, et seda ei ole võimalik müüa. Keegi ei osta, sest linnakesest elanikud pigem lahkuvad. Aga kulud on peal, sest mõistliku inimesena kütte jms eest maksmata ei jäta. Ning veel hullem, vaatamata tehtud katsetele ei ole omandist võimalik ka tasuta loobuda. Näiteks loovutada omavalitsusele, et anda neile, kes vajaksid. Valus. Millegipärast olen kindel, et tema pole ainuke, kes niisuguse väljakutsega silmitsi seisab.

Kinnisvarast peaks saama loobuda

Kohalik omavalitsus pärib vara, kui inimesel ei ole pärijaid. Kuid kui võtad pärandi juba vastu, siis ei saagi sa sellest enam (enne surma) loobuda. Eestis ei ole võimalik kinnisvara heast tahtest ära anda, kui me seda ei vaja ega kasuta. Samas on nimetatud väikelinn üks paljudest kohtadest Eestis, kus toimub samal ajal mahajäetud ja kasutuskõlbmatuks muutunud hoonete lammutamine.

Kurioosseks teeb loo aga asjaolu, et juba kuid arutatakse avalikult, kuhu ehitada uusi hooneid, et ära paigutada sadu ja võib-olla tuhandeid põgenikke. Me räägime sellest, kui suured kulutused nendega kaasnevad, mis tuleb teha tänaste kodanike arvel. Kuid me ei püüagi kasutada ära ressursse, mis meil on juba olemas. Inimesel peaks olema võimalik kinnisvarast kohaliku omavalitsuse või riigi kasuks tasuta loobuda, kui ta seda omada ei soovi. Viimased aga saaksid olulisi investeeringuid tegemata või suhteliselt vähese kuluga asustada korterid abivajajatega, nt pagulastega. Kuna ressursid on laiali üle Eesti, siis laheneb ka mitmeid teisi probleeme, alates täiendavate töökäte vajadusest ja lõpetades getostumise vältimisega.

Äris on laiemas plaanis kõige edukamad need, kes oskavad kasutada ära tekkinud võimalusi. Ostavad või müüvad õigel ajal – kui teised seda ei tee või ei saa teha.

Eesti ettevõtted ei tee ega saagi teha poliitikat, kuid paljud neist on aegade jooksul eri poliitilisi ja majanduslikke segadusi suure hoolega ära kasutanud. Ja olnud edukad. Sarnast võimalusiotsivat ja raamidest väljamõtlevat suhtumist vajavad ka meie kohalikud omavalitsused ning Eesti riik tervikuna.

Me oleme valinud: pagulased

Ühest küljest on tore, et Eesti valitsus “võitleb” Brüsselis meie õiguste eest ning lähtub “rahva tahtest” (ülemäära) pagulasi Eestisse mitte lasta. Teisest küljest on haritud inimesele selge – valik on juba ammu tehtud. Olla Euroopaga, mis tähendab aidata kriiside lahendamisele kaasa ning otsida oma võimaluste piires positiivseid, ühiskonna põhiväärtusi toetavaid lahendusi.

Meile ei piisa sellest, et Eesti ettevõtteid suunatakse otsima üksnes ekspordivõimalusi – püstitama tara Ungaris või rajama pagulastele linnakuid Saksamaal. Riik peaks mõtlema läbi mehhanismid ja vajadusel muutma ka seadusi, mis võiks panna kohalikud omavalitsused tegutsema suunas, mis tekkinud probleemide lahendamisele kaasa aitaksid. Vaja on hooba, mis võtaks tühjalt seisvad korterid ja majad kasutusele ning annaks abivajajatele võimaluse meie ühiskonda integreeruda. Uus kodu võiks olla esimene ja suur samm.

Kokkulepitud hulk pagulasi tuleb vastu võtta ja abistada neid uue elu alustamisel. Ehitusettevõtted peaksid olema õnnelikud järjekordse paisuva suurprojekti tuleku puhul – võimalus ehitada sadu uusi kortereid, nagu omal ajal ehitati 100 000 tulija tarbeks Lasnamäele, on ju vägev. Pikemalt aru pidades aga mõistad, et mõtlematult tulekahju kustutama asudes võib leek hoopis suuremaks paisuda ning muresid juurde tekkida. Pealegi tuleb uueks ehituseks raha otsides võtta seda kellegi arvel, mistõttu juurde ei tule midagi. Klassika.

Võimalus ja oht

Eestis on järjest moodsam muudkui arutada, kuidas asjad võiksid olla, ning järjest vähem näeme tegutsemisjulgust ilma hirmuta eksida. Loomulikult on pagulased nii võimalus kui ka oht. Eeldades, et valitsus suudab sõeluda tulijate hulgast välja need, kes tõesti on pagemas viletsuse ja vägivalla eest, näeme, et pikemaajalises perspektiivis hoogustavad põgenikud uue elu otsinguil meie tarbimist, elavdavad tööjõuturgu ja avardavad kohalikku maailmapilti. Riskid loomulikult jäävad, kuid nendega tulebki hakata kohe ja teadlikult tegelema, et igal juhul vähem või rohkem avalduv mõju oleks väiksem ning piiritletav.

Üle 40 000 eestlasest majanduspagulase on viimastel kümnenditelt ergutanud Soome majandust oluliselt. Kahjuks on nende hulgas olnud ka lihtsalt laiskvorste ja pätte, kellega naabrid peavad paratamatult tegelema. Kuid hea kaalub kindlasti üles halva, soomlased on pigem võitnud kui kaotanud. On paratamatu, et mõningad rahvusvahelised trendid mõjutavad meid väga, samal ajal kui meie neid mõjutada ei suuda. Aastaid oleme olnud üleolevad, et eestlased Soome pagevad, mõeldes – küll tulevad tagasi. Nüüd hakkab meile kohale jõudma, et minejate lapsed on muutunud või muutumas soomlasteks, me oleme nendest ilma. Lõplikult. Kuid kõige rohkem on Eestil mõistlikuks arenguks vaja töökaid inimesi. Juurde. Ikka üsna palju juurde.

Nagu väikese Kagu-Eesti väikelinna kogemus näitab, ei peaks me uutele eestimaalastele isegi midagi ehitama. Anname igale pagulasele tasuta (või sümboolse tasu eest) korteri – remontigu ise, see võiks olla nende esimene töö. Ja kui inimesel on siin oma kodu, siis miks ei peaks ta austama ja armastama uut kodumaad. Kas me ise tahame pidevas eksimishirmus elada väikses, saamatus, kõigega rahulolematus ja võimalusi käestlaskvas Eestis? Mina ei taha!

Hetkel kuum