Panama võib maailma pea peale pöörata

Advokaadibüroost Mossack Fonseca lekkinud 11 miljonit dokumenti näitavad, kuidas maailma rikkad ja võimsad on peitnud oma varandust. Sealt tuleb välja, kuidas advokaadibüroo on aidanud oma klientidel pesta raha, vältida sanktsioone ja maksudest kõrvale hiilida.

Ajakirjanduses on võrreldud, et kui WikiLeaksi skandaali info hulk vastas San Fransciso rahvaarvule, siis Panama lekke info hulka võib võrrelda India rahvaarvuga. Kui nüüd veel võtta arvesse, et Panamal on kümmekond suuremat ja mitu väiksemat advokaadibürood, mille peamine teenus on nn maksude optimeerimine, siis võib asuda seisukohale, et see leke peegeldab ainult jäämäe veepealset osa.

Kuna asjasse on segatud ka 12 praegust või endist riigipead ning 60 muud poliitikut või riigijuhtide sugulast, võib see skandaal põhjalikult raputada usaldust demokraatia vastu ja veelgi suurendada lõhet inimeste ja poliitikute vahel. Juba näeme mitmel pool ulatuslikke meeleavaldusi ja isegi ühe peaministri tagasiastumist.

Skandaalil võivad olla suuremad tagajärjed

Esiteks, rahva usaldamatus võimude vastu kasvab. Võimust võtab arusaam, et kõik poliitikud on korrumpeerunud. Kui aga inimesed nii arvavad, siis lööb kõikuma võimu legitiimsus ja ka poliitikute tehtavad otsused seatakse kahtluse alla. See omakorda viib niikaugele, et inimesed võtavad võimu oma kätte – ja seda mitte demokraatlikke meetodeid (valimised) usaldades, vaid jõuga. Teine võimalus on, et inimesed lihtsalt ei pea tehtud otsuseid enam legitiimseks ning seetõttu ei leia ka, et neil oleks kohustus neid otsuseid või seatud reegleid järgida. Viimast eriti, kui selle lekke valguses ilmnes, et nii mõnedki võimulolijad ise nende reeglite kohaselt ei käitu.

Teiseks, enamik riike vaevleb kasvava surve all osutada rohkem avalikke teenuseid, toetada abivajajad ja ehitada majanduse ja ühiskonna jaoks vajalikke infrastruktuure. Ilma maksudeta on see võimatu. Kui tavalised inimesed ja väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad maksavad makse korralikult, aga selgub, et seda ei tee nende riikide juhid ja superrikkad, siis on loomulik, et üldine rahulolematus kasvab.

Kolmandaks, suureneb toetus n-ö võimudevastastele liikumistele, mis Euroopas tähendab eelkõige toetust parem- ja vasakäärmusrühmitustele, kes tihti õhutavad klassiviha ja vägivaldseid rünnakuid. Huvitav on märkida, et ka Prantsusmaa paremäärmusliku liikumise juht Marine Le Pen on Panamal oma vara varjanud, kuid julgen arvata, et see ei jahuta ei tema ega tema toetajate entusiasmi seda skandaali enda poliitilise vankri ette rakendada.

Neljandaks: inimesed tunnevad, et pangad on nende usaldust petnud. Siiani on kõikjal usaldus pankade vastu olnud üsna suur. Nüüd selgub, et mitte ainult pole pangad ise oma niigi suuri kasumeid maksimeerinud kahtlasi skeeme kasutades, vaid on aidanud ka oma klientidel maksudest kõrvale hiilida ja raha pesta.

Inimesed jälgivad kindlasti ka seda, kuidas asjasse segatuid karistatakse. Kui Šveitsi panga HSBC sarnased andmed lekkisid (nn Swiss Leaksi skandaal 2015. aastal), siis karistas kohus andmete lekitajat Hervé Falciani viieaastase vanglakaristusega. Samas ei ole me aga kuulnud palju nende karistustest, kelle väärteod sealt paistsid. Kui ka selles kaasuses saab karistada pigem andmete lekitaja, aga mitte inimesed, kes on tehingutest kasu saanud, siis kaob viimnegi usaldus ja selle tulemusel võime jõuda täieliku kaoseni.

Loodame, et vanarahval ei olnud õigus öeldes, et väiksed sulid võllas, suured sulid tõllas.