Uue majanduse tapjad

Turu kaitsmise tuhinas on taksojuhid ja nende esindajad unustamas kõige olulisemat – kundet. Eile õhtul saates Ringvaade esinenud taksofirma ja taksojuhi sõnul on uued tegijad võtnud esimeselt ära kasvu ning teiselt iga viienda euro käibest. See tähendab, et klient tahab sellist lahendust ning on selle poolt juba ka rahakotiga hääletanud.

Aga mida klient vajab? Transporti. Tal pole enamasti vahet, mis marki mudel teda veab või mis firma logo on uksel või kaua on ettevõte teenust pakkunud. Oluline on usaldusväärne ning ootustele vastav teenus ehk jõuda turvaliselt kohale. Siin on õige koht küsida, mida teevad äpid paremini, et neid valitakse ja kasutatakse? Ehk tasuks panna end kliendi kingadesse.

Eile Toompeal toimunud piketil pilasid osad ka rakendusi, kuid see üleolev suhtumine on õõnes. Vahendajate välja lõikamine ahelast on üks megatrendidest ja seda võimaldab tehnoloogia, antud juhul nutitelefonid ja kiire interneti levik. Näiteks pole vaja kolmnurka kunde-dispetšer-juht, vaid tarbija suhtleb tehnoloogia abil otse pakkujaga. Samuti saab rakenduse kaudu kohe teenust hinnata – maksja ütleb oma tagasisidega, kes sobib ja kes mitte teisi teenindama.

Selline vahetu hinnang seni puudus ning nii võib ikkagi ukse ette veereda kasimata auto, olematute suhtlemisoskustega juhiga. Seega on tühised ka hirmujutud, kuidas igaüks nüüd rooli taha saab.

Tekkinud vastasseis peegeldab lisaks sissetuleku säilitamise soovile ka laiemat küsimust – muutustega kohanemine käib valusalt. Samas on ebaadekvaatne nõuda teistelt endise säilitamist, sest ise ei taha muutuda. Tervem ja kasulikum on suunata energia suhtumisse, et muutused on loomulik osa elust ning võidumees on parim kohaneja. Seda enam, et ebakindlus ja pöördepunktid ongi uus nii-öelda normaalsus.

Lisaks on jagamismajandus lihtsaim vorm ettevõtlusest ning seda välja suretada, vältida või halvustada pole mõistlik, vaid on isegi kahjulik. Maksuameti juht Marek Helm rääkis eelmisel nädalal Pärnu Finantskonverentsil, et see on hea viis ettevõtlikkuse tõstmiseks – inimene peab nägema, et see on lihtne ja küll saab ka riik sealt oma osa maksudena kätte.

Kolm olulist fakti, mis lähevad tekkinud sõnasõjas sassi:

1. Sõidujagamine ja taksoteenus ei ole olemuslikult üks ja sama. Tööle sõitev ja vahel naabrile-võõrale küüti pakkuv juht ei ole võrreldav elukutselise, iga päev sõiduga teeniva juhiga. Nagu on liialdus nimetada vahel oma tuba välja üürijat hotelliks.

2. Sõidujagamisteenuse nime all taksoteenuse pakkumine on aga endiselt taksoteenus ja peaks vastama sellele kehtestatud nõuetele. Viimastesse jällegi tasub samamoodi kriitiliselt suhtuda, kas ja mida on vaja ning neid vajadusel üle vaadata. Näiteks on praegust seadusemuutust plaanides käidud välja idee leevendada tingimusi taksojuhtidele.

3. Kui taksoteenuse pakkuja maskeerib oma teenust mis iganes nimega ega täida teenusele esitatud nõudeid või maksa makse, rikub reegleid tema. Mitte rakendus või selle looja. Nagu ei ole halb vahend, näiteks relv, nuga või tikud, vaid väär võib olla kasutaja tegu.

Sõidujagamise lahti selgitamine ja reguleerimine ka seaduse tasemel on seega vajalik, ka taksojuhtidele endile.