Kas 30 eurost sportimiseks piisab?

Viimasel ajal on palju räägitud põlvkondade vahetusest – Y-generatsioon on praegu aktiivselt tööturul ja Z-generatsioon on saabumas. Uued põlvkonnad toovad kaasa ka sportliku eluviisi uusi trende. Mitte kunagi varem ei ole inimestel vaba aja veetmiseks nii palju valikuvõimalusi – seda nii pakkumiste rohkuse kui ka rahalise võimaluste poolest. Pea iga teine maja kesklinnas on spordi- või fitnessikeskus ning igal nädalavahetusel saab vastavalt ilmale kas joosta, suusatada, rattaga sõita, ujuda või surfata ning seda üksi või aja peale ja koos teistega.

See on kaasa toonud olukorra, kus tööandjal on spordiüritustel osalemist või spordiga tegelemist keeruline toetada, sest kui näiteks 25 töötajast 20 teevad erinevaid alasid, siis lisaks kulutuste killustatusele jääb 30 eurost kuus moekate spordialade toetamiseks ka lihtsalt väheks.

Oleme aastaid panustanud töötajate tervislike eluviiside toetamisse. Iga nädal koguneb grupp harrastajaid korv- ja võrkpalli või saalihokit mängima – võimla broneeringu tasub sealjuures ettevõte. Tunduvalt keerulisem oli välja valida massispordiüritusi, mille osalustasu ettevõte samuti on valmis kandma, kuid suurematel jooksu- ja rattasõidu üritustel on ettevõtte esindajad alati kohal, mistõttu said need ka välja valitud.

Sportlike eluviiside rahaline toetamine meil sellega suures ulatuses piirdubki, sest suuremat halduskoormust ei kannataks organisatsioon välja – spordiadministraatori ametikohta kviitungitega toimetamiseks luua pole lihtsalt võimalik.

Töö- ja puhkeaja tasakaal

Kuid tööandja saab tervislike eluviiside propageerimisele kaasa aidata ka muul moel, näiteks algatades ettevõttesisest spordiliikumist. Nii lõime sel kevadel Endomondo keskkonnas liikumisgrupid, kus töötajad saavad omavahel mõõtu võtta kõikvõimalikel spordialadel, jooksmisest ja kepikõnnist kuni rattaga sõitmiseni. Sellise ettevõtmise kulutused on seotud vaid algatuse teinud töötaja tööaja kompenseerimisega ehk otsesed kulud puuduvad.

Tervis ei sõltu aga ainult sportimisest, vaid ka õigest töö- ja puhkeaja tasakaalust, balansseeritud toitumisest ja õigeaegselt läbiviidud tervisekontrollist, mis tagab, et pisitasa alanud terviseprobleemidele saadaks õigel ajal jaole. Näiteks oma teenindusjaamades testime projekti „Jalad seinale“, mille käigus luuakse teenindusjaama puhkekoht, kus peamiselt seisvat tööd tegev töötaja saaks puhkehetkel jalad seinale toetada. Kuigi tööriietuse juurde käivad ka ergonoomilised jalanõud, siis päev otsa jalgadel püsimine koormab jalgu ja halvendab verevarustust.

Tööjõupuudus seab piirangud

Spordi toetamisest üksi ei piisa ning iga aastaga muutub see ka inimeste eelistuste tõttu üha keerulisemaks. Koos aja veetmine on veel teemaks, kuid tihti pole võimalik enam leida üht tegevusala, mis kõiki köidaks. Tervislike eluviiside propageerimist tuleb vaadata palju laiemalt ning aidata oma inimestel teha õigeid valikuid nii toitumises kui ka liikumises ning pakkuda võimalust oma tervise seisundit regulaarselt hinnata. Selliselt käitumine on praeguses tööjõuturu olukorras vältimatu, sest inimressurssi ei saa suhtuda kui millessegi, mida saab igal hetkel vahetada uue ja värskema vastu.

Tööjõupuudus on valdav probleem mitmes valdkonnas ning töötajate tervise eest hoolitsemine pole ammu enam vaid n-ö palga pikendus, vaid hädavajadus selleks, et haiguspäevad väheneksid ning töötajad oleksid hea tervisega ja tööl nii homme, ülehomme kui ka kaugemas tulevikus.

Kuigi 30 eurot maksuvabalt töötaja tervisesse panustamiseks ei ole just suur summa, on see kindlasti tänuväärt algatus ning võimaldab ka väiksemal ettevõttel oma töötajale pakkuda midagi tema tervise säästmiseks – kas või gripieelset vaktsineerimist, mis näiteks teenindaja ametikohal töötavale inimesele peaks olema n-ö hügieenifaktoriks.

Samas on hea teada, et alati on olemas ka head algatused inimeste liikumisharrastuste toetamiseks, mis ei nõua ulatuslikke kulusid ega investeeringuid. Piisab vaid pealehakkamisest ja paarist entusiastist, et liikumiskultuur ettevõttes käima saada. Ettevõtte juhina ei ole selleks eeskuju näidata kunagi liiga vähe ega liiga hilja.