Pankrotihaldur pole superman

Hiljaaegu laekus mulle kummaline kiri. Tundmatu meesterahvas küsis, miks ei ole tema arvele laekunud raha võlglaselt, kelle pankrotiga ma aastaid tagasi tegelesin. Praeguseks on menetlus ammu lõppenud, kuid sellega seotud asjaolud on mul hästi meeles. Nii informeerisin veidi hämmeldunult kirja saatjat, et ta ise paraku ei andnud mulle menetluse ajal enda nõudest teada. Samal ajal kujutasin ette pankrotihaldurit, kes sukeldub politseiuurija kombel võlglase mitmeaastasesse tegevusse, et iga kadunud detail ja võimalik võlausaldaja üles leida.

Kõige suurem viga on võlausaldajate usk, et pankrotihaldur alati teab, kellele pankrotti läinud ettevõtte või eraisik võlgu on. Tegelikult ei pruugi pankrotti läinud füüsiline või juriidiline isik anda tõest ülevaadet pankrotihaldurile oma võlausaldajate kohta. Kui pankrot terendab silmapiiril, on tavaliselt ka ettevõtte raamatupidamine puudulik, kadunud või mõningatel juhtudel puudub täiesti. Pankrotihaldur ei saa teada kõikidest võlgadest, kui võlausaldajad sellest teda ise ei informeeri. Võlausaldaja enda aktiivsusega kaasneb suurem tõenäosus raha tagasi saada.

Pankrotimenetluses on võlausaldaja isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue enne pankroti väljakuulutamist. Ametlikes teadeannetes ilmub iga pankroti kohta teade, mis kutsub võlausaldajaid enda nõuetest teadma andma ja teavitab esimese võlausaldajate üldkoosoleku toimumisaja ja -koha. Nõudeavalduste esitamiseks on aega kaks kuud pankroti väljakuulutamisest. Soovitatav on esitada oma nõue pankrotihaldurile mitte hiljem kui kolm  tööpäeva enne võlausaldajate esimest üldkoosolekut. Sellisel juhul on võlausaldajal võimalus võtta osa koosolekul strateegiliste otsuste vastuvõtmise protsessist, sh toimkonna liikmete, halduri valimisest.

Vältimaks olukorda, et pankrotimenetlus on ammu käimas või sisuliselt lõppenud enne, kui võlausaldaja enda nõudega välja ilmub, on mõistlik jälgida ametlikke teadaandeid. Parim indikatsioon ettevõtte majandusliku seisu kohta on võlad maksu- ja tolliametile. Riigile võlgu olemine on kallis ja enamasti proovitakse seda ikka vältida. Kui maksuvõlglasest ettevõte ei pöördu ise maksuametisse võlgade ajatamiseks, siis on see läheneva pankroti ja hoolimatuse märk.

Pankrotimenetluses saab ettevõtte puhul esitada võlanõude ainult äriregistris märgitud juhatuse liige või tema volitusega isik. Pankrotihaldurile tuleb esitada tõendatud nõude avaldus, kus on kirjas nõude sisu, alus ja suurus. Kindlasti tuleb märkida juurde, kui nõue on tagatud pandiga, samuti asjassepuutuvad lepingud ja arved.

Esimesel võlausaldajate üldkoosolekul valitakse pankrotitoimkond, kus on vähemalt kolm liiget. Toimkonna ülesanne on teha järelevalvet halduri tegevuse üle ja anda suuniseid menetluse pidamisel. Näiteks pankrotivara müügi puhul määrab vara alghinna toimkond ning ainult toimkonna loal saab teha ka jooksvaid tasaarveldusi. Pankrotihalduri ülesanne on tegutseda võimalikult otstarbekalt kõigi võlausaldajate huvides, samal ajal järgides mõistlikult ka võlgniku huvisid. Pankrotihalduriks ei saa olla võlausaldaja või võlgniku lähikondlane, mis tagab halduri erapooletuse ja võlgade tagasimaksmise ulatuses.

Pankrotihaldur ei otsusta seda, kes ja millises mahus enda võla tagasi saab. Pärast esimest võlausaldajate üldkoosolekut ja toimkonna valimist tuleb nõuete kaitsmise koosolek, kus nõuded pannakse pingeritta. Võlausaldajatel on õigus tutvuda teiste võlanõuetega ja esitada vastuväiteid viis päeva enne nõuete kaitsmise koosolekut. Esimeses järjekorras rahuldatakse nõuded, mis on tagatud pandiga, seejärel tähtaegselt esitatud nõuded ning pärast seda hilinenud nõuded.  Reaalne võlgade tasumine toimub jaotusettepaneku alusel, mille koostab haldur ja kinnitab kohus.

Kui te olete võlausaldaja ega kuulu pankrotitoimkonda, siis saate menetluse käiguga ennast kursis hoida kohtu e-toimiku kaudu. Selleks tuleb teha avaldus pankrotimenetlusega tegelevale kohtule. E-toimikus on pankrotihalduri aruanded ja kõik olulised dokumendid, mis menetlust puudutavad.

Pankrot ei ole viisakas likvideerimisprotsess, kus kõigi nõuete tagamiseks on piisavalt varasid ja ülejäänud jaotakse omanike vahel. Pankrotimenetlus on olemasolevate varade edukas realiseerimine, et võimalikult suures osas võlausaldajate nõudeid rahuldada. Selles protsessis tuleb enda huvide eest ise seista ja mitte oodata kõrvaltvaatajana lihtsaid lahendusi.