Presidendipankrot

Peale Lennart Meri pole Eestil nagu presidenti eriti olnud ja järelikult pole eriti vaja olnud ka. Meri asjaliku vana naljahambana ajas vabariigi jaluleupitamise asja ning ei tegelenud sügavuti ametist tulenevate hüvede nautimisega. Võib-olla polnud lihtsalt aega. Hea näide oli kas või tema ametiauto, kasutatud Mercedes, mis sõitis kogu ametiaja ja mis vist kaitseliidu bilansis olevana seniajani kusagil ringi põristab. Mõni aasta enne siitilmast lahkumist riigilt kingituseks saadud magus maatükk ilmselt küll kompenseeris varasema kasinuse, aga seda avalikkus pahaks ei pannud. Meri ametiajast jäi ajalukku palju rohkem ja vähem säravaid jälgi. Olid ka keerulised ajad.

Järgmiste presidentide kohta ma oma subjektiivset arvamust ei levitaks, kuid märgatavaid jalajälgi riigi arengu hüvanguks nende tegevusest pole. Mahlaka eelarvega välisreise, ametisoodustusi ja oma pere kinnisvaraäri arendamist ei saa ju tulemuseks pidada.

Praegu tundub presidendiks saamine olevat nagu karjääri lõpus asuv sulnis paradiisiaed, mida jahib uskumatult suur ja kirju seltskond. Avalikkuse ehk siis riigi tegeliku omaniku (ettevõtte mõistes üldkoosoleku) arvamust ei küsi keegi. Erakondade tagatubades käib selline rüselemine kandidaadiks saamise nimel, et tolmu- ja prahipilv tõuseb korstna kaudu tänavalegi.

Sest kes siis ei tahaks loterii peavõitu – kõigepealt neli aastat hüvesid samahästi ilma kohustusteta, seejärel elukestvat garanteeritud heaolu endale ja pereliikmetele. Eesmärk pühendab abinõu: suhtekorraldusfirmad on saanud kõvasti tööd pesumajadena ehk siis tõsine tükk aega käib raske raha eest mitme kandidaadi minevikuvarjude puhtaksküürimine ning uue kuvandi avalikku mällu söövitamine. Töö on käinud täie rauaga, aga tulemust napib: rahvas ei viitsi kuulata, lugeda ega uskuda.

President muuseumisse

Presidendi institutsioon on Eestis suhteliselt napiks kärbitud, kas siis asjaosaliste endi või mingite teiste seltskondade eestvedamisel. Riigi suurusega ei ole siin mingit pistmist.

Eesti praeguses kontekstis on optimaalne võimalus juba kaua kestnud tsirkus ära lõpetada ja kuulutada välja rahvahääletus, kas Eestile on üldse vaja eraldi presidenti. Ühtlasi oleks ka vaja selgelt defineerida, millised on presidendi funktsioonid riigiaparaadis. Äkki piisab kahanevale väikeriigile ka peaministrist, kes oleks ühtlasi ka riiki esindav nägu rahvusvahelisel areenil. Kuniks rahvahääletust ette valmistatakse, võiks presidendi institutsiooni ajutiselt peatada, külmutada või konserveerida.

Juhul, kui rahvahääletus otsustab, et president on mingil põhjusel vajalik, tuleb põhiseaduskomisjonis ja riigikogus panna kokku lihtsad ja läbipaistvad mängureeglid presidendikandidaatide esitamiseks ja presidendivalimisteks.

Kui rahvahääletus otsustab, et presidenti ei ole vaja, saab presidendi institutsioonist teha muuseumieksponaadi. Riigieelarve vabaneb ühest kuluallikast ja pilt on selgem – rahvas valib riigikogu, riigikogu valib valitsuse ja peaministri.