Ootan presidendilt laiemat haaret

Ja loodan, et tal jätkub empaatiat ka meie nn venekeelse elanikkonna jaoks. Ju jätkub, tundub olevat empaatiavöimeline inimene.

On kaheldud, et kas Kaljulaid on majandusinimesena ikka köige parem kandidaat neid nn köva julgeoleku küsimusi ajama? Et kuidas saaks ikka vöimalikult palju NATO vägesid Eestisse, et küll siis Venemaa kardaks. Euroopa Liidu poliitikafooni tunnetusega inimene, ja seda Kaljulaid on, vöib  Venemaaga seotud problemaatikaga tegelemisel olla presidendirollis parem variant kui külma söja retoorika raames avaldusi tegema kalduv vöi uuesti piirilepingu ja Tartu rahu teemasid kokku traageldada püüdev president. Kaasaminek pingete vöimendamisega vöib muuta situatsiooni pigem ohtlikumaks, vaja on ratsionaalset analüüsi ja paindlikku mötlemist. 

Julgeks loota, et saame hea presidendi, mitte kehvema kui valimiskogus lõppvooru jõudnud kandidaadid. Väike kahtlus küll, et äkki on tegemist ressursi raiskamisega, profiililt tundunuks proua sobivat väga hästi ühte teise, nimelt peaministri rolli. Selles ametis oleks lihtsam seisvat vett liikuma saada. Aga ei kujuta ette, et Eestis oleks parteideväline valitsusjuht vöimalik ja hästi ei kujuta ka ette seda Kersti Kaljulaidu, kes oleks pikalt parteielu elanud ja parteipoliitikat ajanud. See oleks siis üks hoopis teistsugune inimene.

Ei oska nii hirmus tige olla toimunud valimistekäigu üle. Kui parteid oleksid algul kohe vöimalikult parteivälise inimese kokku leppinud, olnuks ju samuti häda, et eliidiprojekt, et bossid otsustavad asja ära ja masside käest keegi ei küsi. See ei olnud ju iseenesest kehv, et eri kandidatuure ja kampaaniat oli. Ma ei saa aga aru, miks justnagu nii väga kindlad oldi, et valimiskogu kindlasti presidendi ära valib. See variant, et vöib tekkida palju valimiskogu liikmeid, kellele kumbki löppvooru jöudnud kandidaat ei sobi, üksköik kas siis parlamendiliikmeid vöi teisi, oli ju üks vöimalikke väljundeid protsessist, midagi taolist ennustas ka Liia Hänni.

Kui seda ei muudeta, võib kasutamisel olev protseduur ka edaspidi taolist väljundit toota. Oli ülivähe aega, et valimiskogu kahe vooru vahel midagi kokku leppida, ja väga vähe aega oli ka valimiskogu istungi ja riigikogu uue istungi vahel, et teha midagi oluliselt teistmoodi kui praegu tehti. Nii et probleem on pigem protseduuris, mitte selles, et valimisprotsessis osalejad oleksid olnud kuidagi väga pahad. Ja see, et parteid valimiste käigus vöivad mingi kandidaadi pärast löhki minna, on ju ka, kahju vöi mitte, poliitiline reaalsus.

Kokkuvöttes meil vist vedas. Sest kui protseduur sunnib osalisi löpuks kompromissile jöudma, siis on oht, et kompromisskandidaat küll leitakse, aga tal pole oma tegu ega nägu ja ainsaks oluliseks tugevuseks on, et keegi pole väga vastu. Meil aga, kujutage ette, önnestus löpuks leida  krapsakas, laia silmaringiga ja omaenda seisukohti omav inimene. Olgem ettevaatlikud, järgmine kord ei pruugi enam nii hästi minna!