Anvar Samost • 25. oktoober 2016
Jaga lugu:

Hoidkem Ilvese pärandit

Anvar Samost  Foto: Postimees

Kui Eesti soovib hoida president Toomas Hendrik Ilvese pärandit, siis tuleks tema enda eksimuste käsitlemisel lähtuda põhimõtetest, mida president on soovinud ise näha, kirjutab ajakirjanik Anvar Samost.

Presidendivalimiste ajal arutleti püsivalt Eesti presidendile esitatavate ootuste ning presidendi põhiseaduse kataloogist kõrgemal seisvate ülesannete üle.

Nüüd oleme saanud ootamatute arengute tulemusel presidendi, kes on tark ja laialdase kogemusega, kuid samas noor ja esinduslik – ning kõige selle juures ühendab Eesti poliitilise vaate spektrit peaaegu täisulatuses.

Need on siiski esmamuljed. Presidendi institutsioon Eestis on seni andnud kaks müüdiks kujunenud ajaloolist tegelast – Konstantin Pätsi ja Lennart Mere – ning küllap saavad müüdid ka Arnold Rüütlist ja Toomas Hendrik Ilvesest. Kõik need nimed jutustavad erineva loo. Seda, millise loo jutustab Kersti Kaljulaid, on vaatamata paljulubavatele eeldustele vara öelda, eriti arvestades, et erinevalt neljast eelmisest presidendist puudub tal avalik eellugu.

Suurem osa presidendi müüdist on presidendi enda teha ja ei pruugi sõltuda plaanidest, mis ametisse astudes tehtud. Nagu näeme president Ilvese näitel, siis ka paar nädalat pärast ametist lahkumist võivad 10 aasta pärandi oluliselt ümber kujundada.

See ei tähenda siiski, et Ilvese pärandist poleks enam midagi kaasa võtta. On küll ning ilmselt on praegu kõige parem hetk presidendi kõnede ja usutluste kaudu osa sellest uuesti meelde tuletada.

Kodanike riik

Ametisse astudes, 9. oktoobril 2006, ütles Toomas Hendrik Ilves riigikogu ees järgmist: “Riik on kodanike oma /.../ Selline lähenemine kohustab meid kõiki, kellele rahvas on usaldanud juhtimise ja vastutuse, tegutsema kodanike ning mitte millegi muu nimel. Kui mõni õigustab hämarat tehingut sõnadega, et “riik ei saanud ju sellest kahju!”, siis ütleja ei mõista, mis asi on riik. Ühe või teise grupi mis tahes suvaline ja varjatud eelistamine petab kodanikke, see rikub kodanike ja riigi vahelist kokkulepet. See riivab kodanike usku õiglasse riiki.”

Ilvese jutumärkides esitatud lause oli ilmne viide tollase valitsusliikme Edgar Savisaare Keila-Joa suvilaostule, mis toimus turuhinnast oluliselt odavamalt ja mida peaminister Andrus Ansip korduvalt kaitses. Sealt läkski laiemalt käibele lühend JOKK.

Paratamatusega leppimatus

Pool aastat hiljem vabariigi aastapäeva kõnes Tartus ütles Ilves: “Me teame mõistet “ringkäendus”, kus poliitikud suunavad tellimusi firmadele, kes omakorda toetavad neid abistanud poliitikuid. /.../ Õli­tehas, maadevahetused, riigiasutuste rendilepingud, suvilatehingud, parkimise korraldamine ja koolimajade remont – kõik need märksõnad viitavad korruptsioonihõngule ja läbipaistmatule sahkerdamisele. Me näeme, kuidas noodsamad poliitikute ärisemud hakkavad end pidama väljavalituiks, “elu peremeesteks”, kellele seadused ja ühise elu reeglid ei näi kehtivat. Äärmisel juhul tuleb maksta pisike trahv, mis üleolevaid kommentaare jagades tasutakse.” See oli parim Ilvese aastapäevakõne, president oli otsekohene ning sõnavalikust ei õhkunud veel leppimist poliitika näiliste paratamatustega.

2010. aasta jaanuaris Ajalehtede Liidu meediakonverentsil kõneles Ilves ajakirjanduse vastutusest. “... eetikareeglid kehtivad nii poliitikute kui ka neljanda seisuse jaoks. Quod licet Iovi, non licet bovi – ehk mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale – on küüniline Rooma vanasõna, mis ei tohiks demokraatlikus õigusriigis kehtida.” Kuigi Ilvese sõnum oli tollal suunatud otse ajakirjanikele ja ajakirjandusjuhtidele, siis laiemalt on ta sama mõtet presidendiameti 10 aasta jooksul korduvalt väljendanud.

Korruptsioon on demokraatia vastane

“Meie poliitika on palju ausam kui mitmel pool mujal /.../ Loomulikult, “ostetakse” mõjuvõimu, annetades parteidele raha, seda juhtub igas demokraatias. Seegi pole just hea, aga seda ei saa võrrelda olukorraga, kus kogu poliitiline protsess on teatud inimeste omanduses. See, et meil nii pole, on Eestil võimaldanud teha targemaid otsuseid,” ütles Ilves raamatus “Omal häälel” 2011. aastal ilmunud intervjuus. Reformierakonna rahastamisskandaalini jäi siis enam-vähem aasta.

Samas raamatus märkis Ilves: “Korruptsioon on demokraatia vastane. Korruptsioon tähendab, et kehtivad mingid muud reeglid kui seadus ja rahva poolt vastu võetud kokkulepped. Demokraatias on igaühel võrdsed võimalused ja kui demokraatia reeglid ei kehti, siis nii ei ole. Seetõttu, kui korruptsioon on kõrgel tasemel, muutub demokraatia väga küsitavaks.”

Parim viis president Ilvese pärandi säästmiseks on lähtuda ka tema enda eksimusi käsitledes põhimõtetest, mille pöördumatut juurdumist Eestis president ise oma panusena näha on soovinud.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas