200 000eurone koolipäev

EASi poolt reedel, 13ndal avalikuks toodud uus Eesti tööriistakast tõi ühiskonnas välja selle, mille olemasolust oleme teadlikud, aga mida pole julgenud tunnistada – me hindame haridust ja õppimist väga-väga kõrgelt.Kuidas teisiti saab rändrahnude koondnimetuse all avalikus inforuumis alanud protsessi nimetada kui mitte õppimiseks. Saavutati mitu sellist eesmärki, mille nimel õpetajad iga päev väga palju pingutavad – omandati hulgaliselt uusi teadmisi (mis on ränirahn, mitu neid on, kuidas tekib uus kirjatüüp, kus valmistatakse kotte jmt), avastati digividinate võimalusi (rahnupiltide paigutamine ootamatutesse keskkondadesse erinevate programmide abil), seejuures arenesid oluliselt funktsionaalne kirjaoskus ja argumenteerimisoskus.

Neil, kes Eesti tööriistakasti uudisele alles järgmisel päeval pihta said, tuli olla juba väga loov, et senisele infovoole veel mingi uus vaatenurk või teravus lisada. Mis veel õppimisega seonduvalt positiivset – toimus tugev sotsialiseerumisprotsess, kus suhtlema asusid väga erinevas vanuses ning erineva taustaga inimesed.Haridus on üks Eesti kaubamärkidest ja kui ühislaulmine on juba meie rahvuslik uhkus, võib ühine õppimine seda samuti olla. Teeme ära – struktureerime protsessi ja ongi kaasaegne ning nauditav ühistegevus olemas. 200 000 eurot on isegi põhjendatud, sest kui summa pole tavakodaniku jaoks šokeerivalt suur, ei pruugi see meeli õppimisele piisavalt avada.