Vilja Kiisler • 28. märts 2017 kell 5:00

Kui nõuga ei saa, siis saab jõuga

Kõht  Foto: PantherMedia/Scanpix

Pruugib vaid juttu tulla sookvootidest, kui õhk ruumis läheb paksuks ja osa silmapaare eksib toanurka, teine osa aga lööb pahaendeliselt põlema, kirjutab arvamustoimetaja Vilja Kiisler.

Osa mehi hakkab nihelema ja ennast kratsima, teatades, et naised meeldivad neile igatahes, aga mitte börsifirmade nõukogudes, sest seal peab ikka matsu ka jagama. Lendab mõni labasevõitu nali, mille peale naerab valju häälega selle tegija ning natuke vaiksemalt temaga töösuhtes olevad inimesed, olgu nad mehed või naised. Teine kategooria mehi kallab endale järgmise klaasitäie või läheb suitsu tegema – või võtab teise teema, sest tähtsamaidki asju on ometi arutada. Vahel leidub seltskonnas mõni end meesfeministiks kuulutav tegelane, aga temaga saab rohkem nalja kui midagi muud, ja vahel tuleb tal mask kogemata eest ära ka.

Osa naisi jääb lihtsalt vait, sest teab hästi, et selle teemaga on võimalik ainult selg prügiseks saada – midagi sisulist pole mõtet öelda, sest pärast on feministi märk otsaees, katsu siis veel mingeid tähtsaid läbirääkimisi pidada. Teine selts naisi, kes on omast meelest tublid ja ka haljale oksale jõudnud, pistab kisama, et kvoodid alandavad neid – nemad võlgnevad kõik oma saavutused ainuüksi iseenese tarkusele, ja natukene naiselikku sarmi on kogu tubliduse juures ju ainult kasuks tulnud. Neid vaevab ettevaatav kadedus: kui ebaõiglane see oleks, kui mõni naine saaks kvoodiga kätte selle, mille nemad on saavutanud raske töö ja vaevaga!

Ometi pole kuulda olnud mitte ainsastki mehest, kes häbeneks oma positsiooni ühiskonnas või tippjuhi koha saamist põhjusel, et ta on mees. See on ka igati loogiline, sest mehe eelistamine on vaikiv eeldus, mille üle pole eriti kombeks arutleda. Eriti Eestis. Mitte ükski mees ei esita endale küsimust: kas ma olen seal, kus ma olen, oma võimete, oskuste ja hariduse pärast – või sain ma tippjuhi, poliitiku või muu silmapaistvama ameti muu hulgas või isegi suurest selle pärast, et olen mees.

Ükski omanik ei pea juhti või tööandja töötajat palgates mitte kellelegi põhjendama, miks ta valis selle või teise. Sedasorti kaalutlused jäävad alati ettevõtte või asutuse siseinfoks, mida tegelikult isegi organisatsiooni sees laiemalt ei jagata. Üliväike osa häälekaid marginaale kaebab lõpuks kuhugi, kui tunneb, et on saanud ülekohtu osaliseks. Ja polegi ju mõtet kaevata. Isegi kui tööinspektsioon, võrdõiguslikkuse volinik või kohus kaebaja viimaks õigeks mõistab, on kõik uksed tema ees edaspidi ikkagi kinni. Mitte keegi ei taha palgata tülinorijast kitupunni.

Me oleme meestega harjunud

Ja olgem ausad, mees ongi ju turvalisem valik. Juba lihtsalt selle pärast, et me oleme nii harjunud: (tipp)juht on mees. Harjumus on ülikõva argument, mille vastu ei saa ühegi loogikaga. Isegi kui naine on oskuste ja kogemuste poolest sama hea või paremgi kui mees, on kasulikum võtta mees, sest inimestele lihtsalt tundub üldjuhul niimoodi õigem, ja õigem tundub selle pärast, et nii on see siiamaani suuremalt jaolt olnud. Pealegi, mehed ei sünnita ega imeta ning lapsega koju jäävad nad haruharva. Ka see on tugev argument. Töö juurest eemaolemine tähendab alati tagasilööki. Lapsepuhkus on naisele üks kindlamaid teid oma karjääris pidurit tõmmata.

Kui Raul Rebane 2011. aastal kirjutas, et olla naine Eestis on puue, tabas ta täpselt. Kõik mis tahes ürituste korraldajad teavad, et naised on lavalaudadele astujate seas samal pulgal venelase, seksuaalse vähemuse esindaja ja invaliidiga. Vähemuste lavaletirimise nimel pingutatakse ekstra, sest üks kleit või midagi muud, mis pole lips ja ülikond, mõjub värskendavalt. Mitte et kleidilt või muult erandilt enamasti midagi teab kui sisulist oodataks.

Rebane tõdes tüüpilise intelligentse mehena, et juhtimisandekus on piiratud ressurss ja praegu on naised juhtimisest sama hästi kui eemal. Tüüpiline on ka Rebase lõppjäreldus: kvoodid-limiidid ei aita, sest need lihtsalt ei meeldi meile – muutuma peavad hoiakud. See on mugav järeldus nagu kõik teisedki me-peame-rääkima- ja debatt-on-alati-teretulnud-tüüpi järeldused, sest nad ei vii lõpuks kuhugi. Muidugi peab rääkima, selge see. Aga lõpuks peab keegi ikka ka midagi tegema.

Eestis lõppes arutelu sookvootide üle 2013. aastal, mil riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon arutas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi sookvootide eelnõu ja otsustas seda mitte toetada. Eelnõu nägi ette 40 protsenti naisi börsil noteeritud äriühingute nõukogudes aastaks 2020. „Sookvoodid mõjuks naistele alandavalt ja võivad kaasa tuua soovimatu sildistamise, põhjendas ELi asjade komisjoni esimees Arto Aas. „Samuti piiraksid need oluliselt ettevõtlusvabadust ja riivaksid omandiõigust.“

Aasa sõnul kehtib meil soolise võrdõiguslikkuse seadus ja puudub kohtupraktika, mis tõendaks naiste ja meeste ebavõrdset kohtlemist. Järelikult on kõik korras. Antagu iroonia andeks, aga sedasorti argumentatsioon tuletab meelde Saudi Araabia välisministri Adel al-Jubeiri eelmisel aastal välja öeldud seisukohta, et naised peaksid autojuhtimisõiguse saamisega veel ootama, sest riik on tüdrukute harimises niigi suuri jõupingutusi teinud ja üle poole üliõpilastest on juba naised. Muide, Saudi Araabia naised said valimisõiguse aastal 2015.

Ja ärme jumala eest midagi tee

Tänavu jaanuaris tegi Turu-uuringute AS ühiskonnauuringute instituudi tellimusel Eesti kodanike maailmavaateuuringu, mis muu hulgas päris ka soolisse võrdsusse suhtumise järele. Kui jätta siinkohal kõrvale küsimus selle instituudi enda maailmavaate ja selle rahastajate oma kohta (see on küsimist väärt küsimus), siis ütlesid saadud numbrid, et naiste ligipääsu soodustamist juhtivatele ametikohtadele pooldab 63 protsenti, kuid sookvoote vaid 24 protsenti vastanutest. Selle võib kokku võtta nii: meil pole üldjuhul – vähemalt teoreetiliselt! – mitte midagi selle vastu, et naised paistaksid ühiskonnas rohkem silma ja täidaksid tähtsamaid positsioone, kuid las see juhtub kuidagi iseenesest, ärme jumala eest ise selle nimel midagi tee.

Sookvootide kehtestamise vastu on peale rämealfalike naljade (nt Toomas Annus: nüüd tulevad soovahetusoperatsioonid börsifirmade juhatustes) käibel ka mõni argumendi mõõtu põhjendus, üldistusena toon välja kolm.

1. Sookvoodid on halvad, sest me tahame, et tippjuhte valitaks võimete, kompetentsi ja kogemuste järgi, mitte soo põhjal. Siit järeldub, et naiste alaesindatuse börsifirmade juhtkondades, poliitikas ja üleüldse ühiskondlikus elus on põhjustanud nende vähemad võimed ja kompetents. See aga on tõsi täpselt sama palju kui väide, et mustanahaliste inimeste kognitiivne suutlikkus on kehvem kui valgenahalistel. Tulge mõistusele, eks.

2. Sookvoodid solvaksid naisi, sest annaksid naistele konkurentsieelise, mis võib osutuda põhjendamatuks. Esiteks: vaata esimene punkt. Teiseks: selle argumendi esitajaid ei häiri tõsiasi, et ka meessoo konkurentsieelis võib olla põhjendamatu, ent seda ei peeta üldse teemaks, mille üle arutada. Kolmandaks: sookvootide tõrjumine põhineb muu hulgas ka mõttekäigul: miks peaks kellelgi edaspidi kergem olema, kui meil oli raske? Emotsioonina vastab sellele kadedus. Aga me ei ole ju ometi kadedad tulevaste põlvede peale? Muide, ega naiste valimisõigus kah kohe selle kehtestamise järel kõigile meeldinud. Kindlasti olid väga paljud solvunud, nii mehed kui naised.

3. Naised ise ei taha vastutavaid positsioone võtta ja ühiskonnas rohkem silma paista, ja see on igatahes nende endi süü. – Ei tea, kas ikka on. Kas Saudi Araabia naised on selles süüdi, et nad ei tohi autot juhtida? Kuivõrd on naised süüdi selles, et nende valimisõigus on keskmiselt kõigest sada aastat vana?

Ajalugu pole naiste suhtes just ülearu helde olnud. Aga seda, mis möödas, ei saa muuta. Seda, mis tuleb, saab küll, isegi meie siin Eestis. Sookvoodid pole koll, mis tuleb kappi tagasi toppida ja sinna jättagi, sest et mõni mees kardab mõnest kohast ilma jääda. Euroopa Komisjoni asepresident Viviane Reding on öelnud, et talle ei meeldi kvoodid, küll aga meeldib talle see, mida kvoodid teevad. Meilegi võib täitsa meeldida see, mis nad teevad – aga me lihtsalt ei tea seda, ja ei julge ette kujutada ka. Las ikka olla nii, kuis oli, eks ole.

Aga eks ole ka see ikka nii olnud, et kõigepealt peetakse nõu, aga siis lepitakse kokku jõus ehk seaduses? Ah et praegu on tähtsamaid küsimusi, mida arutada, ütlete? Võib-olla, aga juhtimiskvaliteedi kehvus on üks Eesti pikaajalisi muresid, mida vahest jõulisimalt on sõnastanud Erkki Raasuke. Sõnastajaid on olnud rohkemgi. Me pole aga võtnud vaevaks sõnastada küsimust, kas juhtimiskvaliteedi kehvus võib olla põhjus, miks majandus ei kasva ja ühiskond stagneerub.

Keskealise tüdinud-tülpinud mehe nägu ühiskond ei saagi ehk olla eriti viljakas uute ideede või värskete mõtete poolest? Me ei saa ühiskonda tervikuna jala pealt nooremaks teha, kuigi sedagi oleks hädasti vaja. Naisi lavale tuua saaksime küll. Sookvoote võiksime käsitleda ajutise abinõuna, mis pühitseb eesmärki, ja kui eesmärk on täidetud, võime abinõu südamerahus ajalukku saata.

Hetkel kuum