Hinne: ebarahuldav
Vaatamata õilsatele kavatsustele pole valitsuse maksupoliitikast midagi välja tulnud, leiab ajaloolane David Vseviov.
Kui otsustaja muudab otsustamise käigus korduvalt seisukohti (aga maksupoliitika on valdkond, mis eeldab stabiilsust ja kus muutuste elluviimine nõuab põhjalikku kaalutlemist ning põhjendamist), siis saab valitsuse maksupoliitikat hinnata ainult ebarahuldavaks. Seda vaatamata õilsatele kavatsustele. Muidugi, ka selles vallas on võimalikud populistlikud ühepäevaotsused, kuid siis ei saa olla juttu üldisemalt murest Eesti majanduskäekäigu pärast.
Kuulates jutte kavandatavatest suurtest muudatustest tuleb alati meelde Rooma keiser-filosoof Marcus Aurelius. Kui võtta näitajatena võimutäius ja inimlik tarkus, siis meie kultuuriruumis pole need kunagi saanud kokku sedavõrd kõrges punktis nagu Marcus Aureliuse puhul. Ning kui vaadata, milliseid põhjapanevaid reforme suutis ta ellu viia, siis need praktiliselt puuduvad. Sel lihtsal põhjusel, et neid, kes muutuste puhul võivad midagi kaotada, on reeglina alati võitjatest (lisaks vaid potentsiaalsetest) rohkem. Ja nad teevad kõik selleks, et reformikavatsused jookseksid liiva.
Suured reformid on võimalikud vaid ajaloo murdepunktide ajal. Ja võitjad on need, kes oskavad seda suhteliselt lühikest aega ära kasutada (näiteks Eesti versus Ukraina).
Mis puudutab võitlust korruptsiooniga, siis selles valdkonnas võib teatud edusammudele loota. Sest jääb mulje, et korruptsiooniilmingud Keskerakonnas ületavad keskmise taseme ning selle taseme ühtlustumine oleks igati loogiline (ka peaministri partei laiematest huvidest lähtuvalt). Seda lootust aga, et korruptsioonist võiks lõplikult lahti saada, ei kinnita ühegi riigi praktika. Seda nii olevikus kui minevikus.
Kuid loota sellele, et Keskerakonna (nad pole selles kaugeltki ainsad) liikmed ühtlustaksid suhtlemist vene- ja eestikeelsete valijatega, pole mingit alust. Sest poliitilise edu saavutamiseks tuleb inimestele rääkida (see on kõige lihtsam toimimisviis) seda, mida nad soovivad kuulata, ning selles on auditooriumite huvid diametraalselt erinevad. Selle asemel, et erinevust vähendada, kasutatakse seda ära, erinevust vaid süvendades.