Kilukonserv, pett – ja kõik?

Kui oma peab olema Eesti oma toit?  Foto: Julia-Maria Linna

Meie toidulaud ei pea piirduma ainult kilukonservi, peti ja rukkileivaga, et see oleks oma, kinnitab toiduainetööstuse liidu juht Sirje Potisepp.

Sinimustvalge lipumärk toodetel näitab, et toode on valmistatud Eestis ja Eesti inimeste maitse-eelistusi ning traditsioone silmas pidades. Tooraine päritolule viitav märk on samuti olemas ja see on pääsukesemärk.

Täna aga soovin ma rääkida lipumärgist. Toiduliidu kaheksa aastat tagasi loodud lipumärgi eesmärk on, et tarbija oskaks eristada Eesti ettevõtetes toodetud toitu välismaiste konkurentide toodangust. Oma ostuga toetab tarbija neid ettevõtteid, kes maksavad makse Eestis ning annavad tööd kümnetele tuhandetele Eesti inimestele. Praeguseks on märgi tuntutus tarbijate seas kasvanud 75%ni.

Tootjad, kes tahavad lisaks rõhutada ka tooraine kohalikkust, toovad selle toiduaine pakendil eraldi esile. Sageli kasutatakse pääsukesemärki, mis muide oli olemas juba enne lipumärki ja mis näitab, et toote valmistamisel on kasutatud eestimaist toorainet. Seega polnud toiduliidul kaheksa aastat tagasi mingit vajadust luua samasisulist märgitust.

Kes usub Eesti mangot?

Ometigi käib mööda Eesti meediat ringi üks veisekasvataja, väites, et toiduliit tegeleb tarbijate tahtliku eksitamisega. Lugesin hämmastusega möödunudnädalasest Äripäeva arvamusloost, nagu arvaksid tarbijad, et lipumärgiga toote valmistamiseks on kasutatud ainult kodumaist toorainet. Kas selle loomakasvataja arvates on Eesti inimene tõesti nii rumal ja arvab, et näiteks lipumärki kandev Põltsamaa kõrvitsa-mango smuuti astelpajuga sisaldab Eestis kasvatatud mangot? Ometi ei sea keegi kahtluse alla, et tegemist on eestimaise tootega, mida väga paljud eestlased armastavad ning mis on võitnud ka Eesti Parima Toiduaine tootekonkursi kuldmärgi.

Kuna lipumärk on järjest populaarsem ka väljaspool toidutööstust, kannavad sinimustvalget märki ka Suva sokid. Kas veisekasvataja arvates eeldab Eesti inimene tõesti, et need sokid on tehtud eestimaist puuvilla kasutades?

Toiduliit ei ole tarbijaid kunagi alahinnanud. Lipumärk loodi, tähistamaks tooteid, mille päritolumaa on Eesti. Ka pakendil on selgelt öeldud: toodetud Eestis. Päritolumaa tähendab nii Eesti kui ka Euroopa õiguse mõistes seda, et toit on toodetud või valmistatud selles riigis. Töötlemata toidu puhul (värske liha, kala, seened, marjad, köögiviljad jne) on päritolumaaks maa, kus toit on kasvanud, juba lisaväärtuse saanud toodete puhul maa, kus toit on valmistatud.

Arusaadavalt keerleb kogu diskussioon selle ümber, mis on eestimaine ja mis mitte. Võtame suvalise näite väljastpoolt toidusektorit. Kas näiteks NV by Kriss ehted on eestimaised hoolimata sellest, et nende valmistamisel kasutatavate kivide puhul ei eelda keegi eestimaist päritolu. Või arutleme, milline on eestimaine mööbel? Või kas maailma parimad Esteloni kõlarid, mida toodetakse Eestis, on eestimaised? Kas raamatu puhul, mille on kirjutanud Itaalias elav eestlane, kasutades USA päritolu õunapildiga arvutit, ning mis on trükitud Hiinast toodud paberile, on tegemist Eesti kirjandusega?

Hind paneb asjad paika

Tulles tagasi toidu juurde – arvan, et meie toidulaud ei pea piirduma ainult kilukonservi, peti ja rukkileivaga selleks, et tarbida eestimaiseid tooteid. Võin julgelt väita, et Eesti toidutööstuse tootearendus on tipptasemel, kasutades nii kodumaist kui vajadusel ka sisse toodud toorainet. Olgu selleks siis maitseained, eksootilised viljad või ka sealiha, mida Eestis lihtsalt piisavalt ei jätku. Tegemist on ikka suurepäraste ja kõrgekvaliteediliste Eesti toodetega, mille üle võime uhkust tunda võrreldes paljude teiste riikidega, kus valdav osa poeletist moodustavad importtooted.

Toidutööstuste jaoks on tooraine kvaliteet ülioluline. Samas on ka Eesti tooraine puhul kvaliteedikõikumisi, see on sageli tunduvalt kallim ning Eesti tarbija rahakotile tihti vastuvõetamatu. Kuid isegi siis, kui toote valmistamiseks kasutatakse, kas siis eestimaise tooraine puudusel või lähtudes hinnaargumendist, naaberriikide toorainet, ei tehta kvaliteedis järeleandmisi. Või mille poolest erineb Eesti tomat 400 km kaugemal kasvanud Läti tomatist? Itaalias näiteks võib tähendada kohalikku tomatit 800 km kauguselt pärit tooraine. Kui võtta aluseks Austraalia pindala, siis oleks terve Euroopa päritolu tooraine kohalik.

Kust jookseb "oma" piir?

Mõned lipumärgi kritiseerijad püüavad levitada sõnumit, et toit, mille valmistamiseks on kasutatud muu hulgas importtoorainet, ei ole "oma". Seda on väga raske mõista neil tuhandetel pühendunud meistritel, kes lähevad igal hommikul tööle mõnda Eesti toidutööstusesse ning teevad päevast päeva tööd selle nimel, et üks või teine liha-, leiva- või köögiviljatoode või mis tahes muu toiduaine saaks võimalikult hea ja kvaliteetne ning rõõmustaks võimalikult paljusid Eesti inimesi. Kas need tuhanded meistrid on vähem "omad" kui valitud lihaveisekasvatajad?

Minu hinnangul väärib lipumärki iga toode, millele antakse kõige suurem lisandväärtus just Eestis – arendatakse välja toote kontseptsioon, toimub töötlemine ja pakkimine. Neid tooteid eksporditakse kõikjale maailma kui Eesti toitu ja nende müügist saadava tulu pealt laekub märkimisväärselt maksutulu ka riigikassasse, millega tehakse omakorda panus Eesti elu edendamisse.

Lipumärk on tarbijale hea orientiir, mille kaasabil teha teadlikumaid ostuotsuseid ning leida üles toode, mille valmistamiseks on olulisima panuse teinud Eesti inimesed. Igasugune aktsioon, mis suunab tarbima rohkem kodumaist toitu, on kindlasti vajalik ja kogu Eesti toidusektorile kasulik.

Hetkel kuum