Seadusega seltsi külge liidetud
Pensionäridel võiks oma rahaelu korraldamisel rohkem võimalusi olla kui lihtsalt kindlustusseltsilt järgmise kuu raha oodata, kirjutab Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi.
Vahetult enne pikemat suvepuhkust oli riigikogu liikmete laual eelnõu, mis tooks jõustumisel Eesti pensionisüsteemi olulise muutuse. Kuna eelnõu tekitas terava vaidluse, siis otsustasid poliitikud mitte kiirustada ning tulevad teema juurde tagasi sügisel.
Pensionisüsteemi paindlikumaks muutmine on habemega teema, mida oleme Äripäeva veergudel tõstatanud korduvalt. Seni pole poliitikud kahjuks julgenud sellel teemal otsuseid langetada. Otsustamatus läheb aga pensionikogujatele kalliks maksma, sest praegune olukord on kasulik kindlustusseltsidele.
Oluline vaidluskoht puudutab teise pensionisambasse kogunenud raha kasutamist. Kui teise pensionisamba kogumisperioodil on inimestel vaba valik paigutada oma vara konservatiivselt või agressiivselt erinevatesse fondidesse, siis raha väljavõtmisel ehk pensionile jäädes on nad sundseisus ehk peavad aastate jooksul teise sambasse kogunenud raha kättesaamiseks sõlmima lepingu konservatiivsete kindlustusseltsidega. See kohustus on valdaval osal teise sambaga liitunutel ehk kõigil, kes on pensionieaks jõudnud koguda üle 8000 euro.
Kindlus makstakse pensioniga kinni
Pensionikindlustuslepingu pluss on surmani garanteeritud regulaarsed pensionimaksed, milleks annab võimaluse kindlustusseltside konservatiivne investeerimispoliitika ja keskmise eluea arvestamine.
Praeguse süsteemi miinus on aga see, et kuna seltside poliitikast lähtuvalt on pensionivara paigutatud madala tootlikkusega varadesse, lõikab see pensionile jääjatel ära võimaluse saada osa majanduse ja aktsiaturgude arengust.
Teoorias võib see tähendada, et praegu vanaduspensionile minev isik, kes on välja teeninud näiteks 100eurose II samba pensionilisa, saab sarnast pensioni ka 2045. aastal. Kuid siis pole saja euro ostujõust enam palju järele jäänud.
Kindlustusseltside vältimiseks on kaks lahendust. Üks võimalus on pensioniraha väljavõtmist edasi lükata ja see pensionifondi tootlust teenima jätta. Võit on aga väike ja olulist efekti ei anna. Lisaks eeldab see alternatiivseid sissetulekuid või sääste.
Teine võimalus on elada kuni surmani muudest säästudest või pärijate toetusest ning pensionifondist raha üldse mitte välja võtta. Sel juhul jääb tulevikus pärijatele võimalus saada raha ühel päeval endale, sest pärimise korral võib päritud osakud kohe rahas välja võtta. See ongi praegu ainus lahendus, kui ei soovita hakata fondi kogunenud raha kindlustusseltsiga jagama.
Kasv loobumise hinnaga
Need kaks võimalust on aga vastuolus pensionisüsteemi eesmärkidega, sest kindlustusseltsidest pääsemise ainus alternatiiv on see, et pensionifondi kogutud summasid ei asuta pensionile jäädes kasutama.
Seetõttu ongi mõistlik muuta pensionisüsteem paindlikumaks ning tekitada kindlustusseltside kõrvale alternatiivid. Üks variant oleks lubada pensionile jäädes kogu teise samba kogunenud raha kohe välja võtta.
Selle lahenduse tõsisem vastuargument on kindlustusseltside esindajate väitel seotud sellega, et inimesed ei tea ette oma surmakuupäeva ehk neil pole võimalik pensioniraha kasutamist täpselt planeerida. Samuti kipuvad inimesed oma eluea pikkust alahindama. Kui antakse võimalus pensionile jäädes kohe kõik säästud pensionifondist välja võtta, tekib pensionäride vaesusrisk, sest kui teise sambasse kogunenud raha ära kulutada, peab tulema toime ainult esimese samba pensioniga.
Ma ei pea seda argumenti aga piisavaks, et kogu raha väljavõtmise idee kõrvale heita. On vale eeldada, et pensionile jäädes muutub inimene oma finantskäitumiselt senisest rumalamaks. Samuti on vale eeldada, et pensionifondi kogunenu on pensionäri ainus sissetuleku allikas. Kindlasti on neid, kes käituvad ebamõistlikult, aga see ei tähenda, et kõiki tulevasi pensionäre peaks lööma ühe vitsaga.
Mänguruumi juurde
Teine pensionisüsteemi paindlikumaks muutmise võimalus on lubada kõigile pensionile minejatele fondiplaani väljamakseid. See tähendab, et kui inimene jääb pensionile, siis võiks tal olla võimalus jätta kogutud säästud edasi teise samba fondidesse ning endale sobivalt igakuiselt fondiosakuid müües lisapensioni teenida. Sellise võimaluse korral kasvaksid inimese säästud pensionifondides edasi ka pensionile jäädes.
Kaasneks küll risk, et aktsiaturgudel toimuvate liikumiste tõttu osakute väärtus kõiguks, kuid tõenäoliselt ületaksid pensioni jooksul väljamakstavad summad lõpptulemusena neid summasid, mida pensionär teeniks kindlustusseltsiga sõlmitud lepingu alusel.
Kuna teine pensionisammas on muudetud kohustuslikuks, siis on oluline tekitada inimestele valikuvõimalus teise sambasse kogunenud raha kasutamise üle otsustamisel. Praegu on pensionärid liiga jäigalt aheldatud kindlustusseltside külge ja see on kasulik kindlustusseltsidele.