Vahendajad kunstiäri reeglite kallal

Kunstiturg on suurem kui kunagi varem inimkonna ajaloos, samas pole aga kunstituru "toodete" kvaliteet olnud kunagi nii subjektiivne. Kuidas me selleni jõudsime?

Eelmise sajandi alguse finantseliidi kuldlõige on saja aastaga pea peale pööratud. Kui eelmisel sajandil teenis 20% rikastest inimestest rikkuse oma elu jooksul ja 80% inimestest oli vara pärinud, siis praegu on see proportsioon täpselt vastupidine – 80% potentsiaalseid tõsisemaid kunstitarbijaid töötab aktiivselt ja kasvatab oma vara, ehk nende ajaressurss on piiratud ja nende kasvatus ei eelda pädevust kaunites kunstides...

Kui galerii reisib maailmas ringi, näiteks osaleb rahvusvahelistel kunstimessidel, avaldab muljet kunstidiilerite ja nõustajate visiitkaartide kogus. Need inimesed on vahelülid galeriide, kes on läbi aegade olnud esmased kunstivahendajad, ning oksjonite ja kogujate-ostjate vahel. Nad reisivad palju ja hoiavad oma ostjate võrgustikku toimivaga kursis. Nad teavad, kus mis toimub, mida parasjagu oksjonil müüakse, millisel eksootilisel saarel avatakse erakunstimuuseum, rääkimata messidest ja biennaalidest. Kui nende kliendid leiavad lõpuks aega kunsti sukelduda, teavad nad mitte ainult peamiste kunstimaalima mängurite nimesid ja telefoninumbreid, vaid ka seda, kus Torinos on parim restoran valgete trühvlite risotto nautimiseks ja mis Viini šampanjabaar on lahti kella neljani öösel.

See uus vabakutseliste liik naudib kunstimaailma hüvesid rohkem kui teised – nad ei pea olema kompromissitud nagu kunstnikud, nad ei investeeri kunstnike karjääri arengusse isiklikku vara, nagu seda teevad galeristid, nad ei pea keeruliste projektide teostamiseks sponsorite raha otsima, nagu seda teevad maailma suuremate muuseumide direktorid...

Selline eluviis ja elatustase tekitavad sõltuvust, seega peavad nõustajad pidevalt ja palju müüma. Seda tendentsi toetavad ka rahvusvahelised oksjonimajad, sest nende mitmetuhandesed töötajate armeed peavad saama palka ja investorid dividende. Selle surnud ringi üks tugisambaid on ka megagaleriid. Seega sõlmitakse tehinguid kiiresti, luuakse "kindla peale" investeerimise reeglid, kunsti müüakse Instagrami abil või iPhone'i ekraanil näidates. Oksjonitel müüvad peamiselt teosed, mis on kergesti tuvastatavad kunstniku "signatuuri tooted", mitte võtmeteosed, mis viivad kunstniku loomingut edasi, või need teosed, mis kõige täpsemini kirjeldavad maailma hetkeseisu.

Nende ees, kes üritavad praegu ostjatena kunstiturule siseneda, seisab raske valik – mis on päris, mis lendab.

Aga aitab hoiatustest.

Loomulikult on hea kunst hea investeering. Isegi eesti kunstiindeks näitab seda ja kunstikoguja Riivo Anton väidab, et „kunstiinvesteering võib pakkuda kaitset aktsiainvesteeringute langemise vastu“. Kui kogujal on hea nõustaja või kui ostja on investeerinud piisavalt aega teemasse süvenemiseks, siis iga korraliku kunstiteose hind minimaalselt kahekordistub viie aastaga. Selline tendents on kestnud kaasaegsel kunstiturul pikemat aega, läbi elanud Lehmani kriisi ja selle lõppu ei paista.

Lõpuks, mis on loodetavasti investori teemasse süvenemise algus, soovitaks ma esitada endale selliseid küsimusi: kuhu me investeerime, kui me investeerime kunsti, näiteks Eesti kunsti? Kas meie vabakonna vaimsesse arengusse? Kas meie laste jaoks inspireeriva konteksti loomisesse, mida kindlasti läheb aina rohkem vaja mitte ainult rahvusvahelisel tööturul konkureerimisel, vaid meie enda riigi pideval Nokia otsingutel? Kas meie enda identiteedi destilleerimisse? Kas meie riigi intelligentsuse rahvusvahelisse nähtavusse? Kas meie kodukultuuri tõstmisesse?