Kodumaa vahetamise kampaania ei tööta

Äripäeva artikkel „Riik toob Eestisse välisspetsialiste“ räägib sellest, et kolme aasta jooksul on plaanis kulutada 10 miljonit värbamisele ja turustamisele ning et eelkõige oodatakse IT-spetsialiste ja arste.

Migratsioonitemaatika uurijale näib taoline plaan rahakulutamisena asjadele, mida saaks lahendada ka hoopis teistsugusel viisil. Kui jagame 10 miljonit 8000 inimese saamiseks, saame 1250 eurot inimese kohta, mida võib-olla ei olegi nii palju. Iseküsimus on aga, kas need 8000 inimest ikka soovivad tulla madalate palkadega töökohtadele ning kas riiklik migratsioonipoliitika ka toetab nende inimeste Eestisse tulemist ja siia sulandumist.

Immigratsiooni soodustavaid tegureid on palju uuritud ning värbamiskampaania nende hulka ei kuulu. Emigreerumise ja immigreerumise otsus on väga personaalne ning puudutab eelkõige majanduslikke ja perekondlike vajadusi. Inimesed ei tule Eestisse mitte sellepärast, et nad nägid põnevat turunduskampaaniat ja et on ehk huvitav, vaid sellepärast, et neil on siin miskitmoodi parem kui mujal.

Kahtlemata on suur tõmbefaktor sissetulekute oodatav suurenemine ja elujärje paranemine. Sisserännet soodustab ka võimalus kergelt kohaneda ja rääkida oma emakeeles või keeles, mida juba osatakse. Atraktiivsed riigid emigreerujatele on need, kus on kerge kohaneda, keelt õppida, kus on kõrgem elatustase, paremad teenused ja kus võetakse uusimmigrante omaks. Seega muutub Eesti väljastpoolt tulijatele atraktiivseks, kui ta on atraktiivne ka senistele elanikele, kes ühtlasi aktsepteerivad enda kõrval võõraid. Pealiskaudne ja kampaania teel müüdud atraktiivsus ei kesta kaua, kui sisu ei vasta ootustele.

See programm on problemaatiline ka muudest külgedest. Kui rääkida IT-spetsialistidest, keda nii Eestis kui ka mujal maailmas kahtlemata vajatakse, lähevad nad üldjuhul tööle erafirmadesse ning siit kerkib juba küsimus, kui eetiline on toetada erafirmasid spetsialistide leidmisel? Tekib probleeme ka tõestamisega, et tegemist ei ole ebaseadusliku riigiabi andmisega, millega võidakse rikkuda ausa konkurentsi põhimõtteid.

Pigem aitaks kaasa Eesti migratsioonipoliitika ja -õiguse parendamine, mis soodustaks ja lihtsustaks spetsialistide ligipääsu Eesti tööturule. Alustada võiks kvoodisüsteemil põhineva migratsioonipoliitika ülevaatamisest. Teatavasti saab Eestis anda elamislube 0,1% ulatuses alalisest Eesti elanikkonnast aasta jooksul. Välismaalaste seadus sätestab ka immigrantide grupid, kes kvoodi arvestuse alla ei lähe. Ehk oleks aeg kogu kvoodisüsteemil põhinev immigratsiooni poliitika üle vaadata ja esmalt ära kaotada kvoodid, mis ei tänapäevases kontekstis enam ei täida eesmärki.

Kui mõelda, et teavituskampaaniale kulutatud raha saaks jagada juba olemasolevate inimeste Eestis hoidmisele, oleks sellest ehk rohkem tulu. Need, kes siin on, ei vaja intergreerumisplaani, keeleõpet või muid tugiteenuseid, mida uustulijad kindlasti vajavad.

Omaette teema on arstide ja meditsiinipersonali Eestisse lubamine, nende töötajate ligimeelitamiseks on vaja parandada ligipääsu eesti ja ka vene keele õppele, kuivõrd arstiteenust võõrkeeles anda ja tarbida on tervisele ohtlik.

Riigil oleks mõistlik kulutada raha Tartu Ülikooli arstiõppe ja residentuurikohtade arvu suurendamiseks ja sellega leida Eestisse rohkem arste, kes ka paremini vastaksid meie vajadustele ja oleksid juba integreerunud. Selleks aga, et juba olemas olevad arstid ja meditsiini töötajad Eestist ei lahkuks ja me ei peaks tegelema uute juurde meelitamiseks tuleb kindlasti üle vaadata meditsiinitöötajate motivatsioonipakett ja see ei ole mitte vaid töötasu, aga ka inimväärsed töötingimused ja paindlik tööaja korraldus.

Autor: Lehte Roots ja Melita Sogomonjan