Eesti põllumajandus vajab tooraine väärindamist

Praegu oleme rapsiseemnete väärindamisega nii kaugel, et toimub ületootmine – kodumaine turg ei tarbi ära kõike toodetut, eksporti läheb kolmandik rapsikoogist ning 60% õlist. See näitab, et rapsitööstuses on taasiseseisvunud Eestis ära tehtud töö, mida metsanduses oodatakse juba aastaid – et lihtsa palgimüümise asemel oleks võimalik toota ja eksportida näiteks mööblit, andes seeläbi toorainele olulist lisandväärtust. Arenguruumi on kahtlemata ka rapsiseemnete töötlemisel – näiteks võiks Eestis pakendada kogu toodangu ning turule tuua uusi innovatiivseid tooteid.

Ootame revolutsiooni

Vilja- ja kartulikasvatus ning piimandus aga alles ootavad revolutsiooni. Praegu ekspordib Eesti rohkem kui kolmandiku kogu piimatoodangust toorpiimana. Seegi osa tuleks väärindada. Loodetavasti jõuab piimatööstus sellise võimekuseni juba mõne aastaga, kuna Eestisse on kerkimas ekspordile suunatud piimatehas ümbertöötlemisvõimsusega tuhat tonni ööpäevas. Uute toodete tarbijad on olemas nii kodumaal kui ka maailmas, ent turg tuleb eristuvate toodetega ise luua.

Teraviljakasvatuses on toimivad näited vilja väärindamisest samuti olemas, näiteks Tartu Milli tootesegment on lai jahudest pastatoodeteni välja. Üks mõte kohalikule viljale lisandväärtuse loomiseks on õlleodra tootmine, ent see vajaks Eestisse linnastamise tehast. Kindlasti on võimalik arendada Eestis kartulikasvatust, kuid see eeldab kartulitööstuse teket, et toorainest oleks võimalik valmistada krõpse, friikartuleid ning muid tooteid.

Nii vilja kui ka kartuli puhul on toodangut võimalik suurendada, kuna potentsiaalsed uued kasvupinnad on olemas. Edasine on juba nutikate ja ettevõtlike inimeste käes – vaja on plaane ja lahendusi, et maailmaturule jõuda. Tootearendus on väärindamise juures tähtis võtmetegur, millesse tuleb püsivalt panustada nii heade ideede kui ka rahaga.