Ettevõtja, meie aja kangelane

Eesti oli 2017. aastal Euroopa kõrgeima varase faasi ettevõtlusaktiivsusega riik. Nii selgub Globaalse Ettevõtlusmonitori (GEM) uuringust, mis hõlmab rohkem kui 50 riiki maailma eri piirkondades. Eesti ettevõtlusaktiivsuse tase on sarnane Põhja-Ameerikale, samas kui Euroopa keskmine on ligi kaks korda madalam.

Uuringus koostatakse ka ettevõtlusvaimu (entrepreneurial spirit) indeks, mille alusel oleme Euroopas kolmandal kohal Rootsi ja Hollandi järel. Ettevõtlusvaimu indeks arvestab osakaalu tööealistest inimestest, kes: 1) tunnevad kedagi, kes on viimase aasta jooksul ettevõtlusega alustanud; 2) arvavad, et tingimused ettevõtlusega alustamiseks on soodsad ning 3) usuvad, et neil on piisavad teadmised ja oskused ettevõtjaks hakkamiseks.

 

Need on head uudised

Eestis on tehtud head tööd ettevõtluse propageerimisel ja ettevõtlusalaste teadmiste jagamisel. Seda kinnitab ka samas uuringus esitatud Eesti olukorra kokkuvõtlik profiil, kus ekspertküsitluse tulemused ettevõtlusalase õppe olukorra kohta nii koolis kui pärast kooli on paremad Euroopa keskmisest. Ka kultuurilised ja sotsiaalsed normid soosivad ettevõtlust rohkem kui Euroopas keskmiselt tavaks. Eestis on ettevõtjad au sees, kelmuste ja maffia aeg on unustatud ja ettevõtjad on meie aja kangelased.

Võtame näiteks iga-aastase parimate ettevõtjate tunnustamise gala, mida kantakse üle ETV-s ja mille vaadatavus on suur. Mäletan tuttava soomlase hiljutist kadedusega segatud imestust selle üle. Soomes saavat sellise meediatähelepanu ja teleülekande osaliseks üksnes superstaarikonkursid. Ka alustavate ettevõtjate konkurssi Ajujaht on tänuväärselt juba aastaid teleprogrammina näidatud ning olen sattunud juhuslikult kuulma teismelisi noormehi tänaval hasartselt arutamas, kes nende arvates sel hooajal võidab.

Maailmas on kõrgeima ettevõtlusaktiivsuse tasemega arengumaad, eelkõige Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. See võib tunduda paradoksaalne, kuid seda selgitavad asjaolud,  et 80% sealsest ettevõtlusest on ajendatud toimetulekuvajadusest ning peamine tegevusvaldkond on kaubandus.  Arenenud riikide muster, nagu ka Eestis, on vastupidine – 80% ettevõtlusest (Eestis 2017. a seisuga 76%) on ajendatud ärivõimaluste tajumisest ning seega sunnitud ettevõtjaks hakkamine on suures vähemuses.

Kuid see võib muutuda

Internetiplatvormide ajastu on mitmete ametialade jaoks kaasa toomas uut reaalsust – järjest vähem on võimalusi mõnda ettevõttesse tööle minna ning järjest enam leitakse end olukorrast, kus oma erialal tegutsemiseks tuleb hakata ise endale tööandjaks. Platvormide kaudu teenuseosutaja leidmine, olgu selleks siis raamatupidaja või  disainer või midagi muud, on muutunud väga lihtsaks ja mugavaks ning Eestis võib seda soosida ka soov optimeerida kõrgelt maksustatud palgakulusid. Kui seni oli sunnitud ettevõtluse tüüpnäiteks taksojuht, siis nüüd on sama muster tõenäoliselt levimas väga paljudele erialadele.

Ka rahvusvahelise GEM-uuringu koostajate jaoks on peamine mure, et kuigi ettevõtlusaktiivsus maailmas kasvab, kahanevad alustavate ettevõtjate töökohtade loomise plaanid. Seda võibki paljuski seletada eelmainitud trendiga – ise endale töö andjaid on järjest rohkem. See ei ole hea ega halb, lihtsalt uus reaalsus, millega riikidel tuleb kohaneda.

Kui ise endale töö andjatest saab järjest suurem valijagrupp, kerkivad senisest teravamalt fookusesse nende sotsiaalsete tagatiste küsimused. Eesti õigusruumis on ettevõtja isik, kelle tegevuse eesmärgiks on kasumi teenimine. Ise endale töö andja, kes on selleks oma erialal leiva teenimiseks sunnitud, ei ole klassikaline ettevõtja, kes võtab tööle töötajaid ja sihib kasumit. Tema eesmärgiks on eelkõige perele leib lauale saada ehk tema motivatsioon on sisuliselt sarnane töövõtjale, mitte ettevõtjale. 

Kui moodsa aja edukas ettevõtja on juriidilise isiku vormis oma teadmisi ja oskusi müüv sõltumatu ja sageli rahvusvaheliselt tegutsev üksikisik, siis kerkib teravamalt esile vajadus eristada ja tunnustada neid ettevõtjaid, kes töökohti loovad, ning soodustada nende tegevust.  Äri laiendamine ja inimeste töölevõtmine on ettevõtjaks olemise kullaproov, sest ollakse valmis võtma vastutust teiste inimeste sissetuleku eest. Kui automatiseerimise tõttu kahaneb klassikalises tootmises töötajate vajadus ning suured äriteenuste firmad lagunevad omal käel teenust osutavateks üksikisikuteks, nõuab suurettevõtteks saamise perspektiiviga ettevõtete asutamine järjest enam uute ärimudelite leiutamist.