Õige suhtumine lahendab tööjõumure

Viimastel aastatel on saanud heaks tooniks igal võimalikul ja võimatul viisil korrata, et tööjõu puudus on Eestis üleüldine ja aina süvenev probleem ning selle ainsaks lahenduseks on sisserände suurendamine. Lisaks lahendab immigratsioon ka rahvastiku vähenemise probleemi ja kindlustab lõputu kasvu, kuna töötajatest veel olulisemad on sisserändega lisanduvad tarbijad.

Samas ei ole ei ettevõtjad ega akadeemikud vastanud lihtsalt ja selgelt, mille poolest hakkab siis see soovitud sisseränne erinema okupatsiooniaastatel toimunust. Kas siis 50 aastat tehti õiget asja ja vahepealsed aastad oleme kõigest valesti aru saanud? Erinevate riikide kogemus on tõestanud, et sisseränne ei lahenda ühtegi probleemi peale võimaluse ebaefektiivseid tegevusi veidi pikemalt käigus hoida.

Teisalt on ühise arusaama tulemusel justkui saabunud pidu töötajate õuele, kuna igal pool on töötajaid puudu, palka saab iga hetk juurde küsida ja kui töö ei meeldi, siis astu aga järgmisse kohta. Veidi lähemalt vaadates selgub, et pole neid suuri numbreid täitmata töökohtadest kuskil. Päris maailmas on igal vähegi mõistliku ettevõtte vähegi normaalsel tööpakkumisel kümneid ja isegi sadu kandidaate ning palgatakse tihti kõige väiksema palgasoovi esitaja.

Ei saa aga üle, et teatud töödele tõesti ei olegi kedagi leida, sest töö iseloom või pakutav tasu ei vasta enam kuidagi inimeste ootustele ja kedagi palgata ei olegi võimalik. Huvitaval kombel on siin ka koht, kus turumajandus tõrkuma hakkab, sest kui ei ole kedagi palgata, siis peaks palk tõusma nii kõrgeks, et jälle on piisavalt huvilisi. Töötajate puhul see loogika ei kehti või kehtib ainult osaliselt.

Pidevalt korduv jutt ei ole aga toonud kaasa mingit muutust ega lahendust peale tõdemuse, et kuskilt peab tulema töötajaid juurde ja kui enam ei tule, siis ongi kõik. Eestis on kõik võimalused õppida teiste kogemusest ja reageerida hoopis nutikamalt: lõpetame meie oma inimeste surumise tööjõuks ja inimressursiks, meil on töötajad ja inimesed, mitte tootmissisend jõu ja ressursi näol. Asjade nimetamine ei tundu küll tähtis, aga reaalselt on selle suur mõju, kuna muudab teemasse suhtumist.

Vaatame ausalt üle, mida tegelikult töötajatelt ootame ja mida selle eest vastu pakume. Kas on ikka vaja juhte, kes suudavad töötajatest ükskõik mis viisil maksimumi välja pigistada? Või viivad edasi hoopis juhid, kes suudavad töötajad iseseisvalt tegutsema panna?

Kui töötajaid on vähe, siis peaks vaatama, kas on kedagi, kes tahab pakutavat tööd teha, kuigi pole ehk seda varem teinud. Täna võib aga näha ainult pakkumisi, kus on vajalik eelnev töökogemus samal töökohal. Töötajate teema ei kao kuhugi, seega tuleb sellega tegeleda. Alustades ka väikestest asjadest, nagu suhtumine ja sõnavara. Õige suhtumisega on võimalik igale alale töötajaid leida.