Harju Elekter ASi juht Andres Allikmäe sõnas paar nädalat tagasi, et toodame kummalistel erialadel bakalaureuse- ja magistrikraadiga inimesi, kes kurdavad, et ühiskond ei hinda neid või ei paku tasuvat tööd ega üldse midagi.
Haridusminister Mailis Reps räägib, et kutsekoolidele on vaja teha mainekujundust ning rohkem noori peaks suunama tegema oskustöö valikut juba kohe pärast põhikooli. Kolumnist
Kaire Uusen kirjutas Postimehes, et 10–20 aasta pärast paistavad doktorikraadiga müüjad uue normaalsusena. Juba mitu pikka aastat kuuleme, et ettevõtjatel on puudu nii oskustöölisi kui ka spetsialiste, kes oma kätega midagi teha suudavad, ja just nemad on need, keda me ühiskond ootab.
Sama kampaania käib lainetena juba mõnda aega. Kui olin aastaid tagasi pärast semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuse õpinguid seljakotiga mõneks ajaks maailma rändama läinud, oli natukene hirmus koju tagasi tulla. Nimelt oli Päevaleht usinalt avaldama hakanud artikleid pehmete erialade lõpetajatest, kel polnud läinud elus just nii hästi, nagu nad eriala valides lootnuks. Nii need artiklid kui ka kommentaarid, mis nendega kaasnesid, tekitasid minus tunde, justkui tahaks ühiskond niinimetatud pehmete erialade lõpetajaid oma hariduse valiku eest seina äärde seisma panna ja kuuli ootama jätta. Ei ole me ju ühiskonnale majanduslikult piisavalt kasulikud.