Filosoofid seina äärde!
Viimasel ajal jääb üha rohkem mulje, et käib kampaania pehmete erialade ja doktorikraadi omandamise vastu. Võib-olla teeme sellega ühiskonnale pikaajalises perspektiivis hoopiski karuteene, arutleb ajakirjanik Eliisa Matsalu.
Harju Elekter ASi juht Andres Allikmäe sõnas paar nädalat tagasi, et toodame kummalistel erialadel bakalaureuse- ja magistrikraadiga inimesi, kes kurdavad, et ühiskond ei hinda neid või ei paku tasuvat tööd ega üldse midagi. Haridusminister Mailis Reps räägib, et kutsekoolidele on vaja teha mainekujundust ning rohkem noori peaks suunama tegema oskustöö valikut juba kohe pärast põhikooli. Kolumnist Kaire Uusen kirjutas Postimehes, et 10–20 aasta pärast paistavad doktorikraadiga müüjad uue normaalsusena. Juba mitu pikka aastat kuuleme, et ettevõtjatel on puudu nii oskustöölisi kui ka spetsialiste, kes oma kätega midagi teha suudavad, ja just nemad on need, keda me ühiskond ootab.
Sama kampaania käib lainetena juba mõnda aega. Kui olin aastaid tagasi pärast semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuse õpinguid seljakotiga mõneks ajaks maailma rändama läinud, oli natukene hirmus koju tagasi tulla. Nimelt oli Päevaleht usinalt avaldama hakanud artikleid pehmete erialade lõpetajatest, kel polnud läinud elus just nii hästi, nagu nad eriala valides lootnuks. Nii need artiklid kui ka kommentaarid, mis nendega kaasnesid, tekitasid minus tunde, justkui tahaks ühiskond niinimetatud pehmete erialade lõpetajaid oma hariduse valiku eest seina äärde seisma panna ja kuuli ootama jätta. Ei ole me ju ühiskonnale majanduslikult piisavalt kasulikud.
Laimukampaania edu ei taga
Iga mõtlev isik saab aru, et üks ja sama saabas ei sobi igaühele. Ei tasu mõelda, et igaüks, kes ei taha saada IT-spetsialistiks või ehitusinseneriks, on lihtsalt imelik. Milleks tekitada noores inimeses tunne, et kui ta läheb õppima kunsti, siis on ta tulevikus kindlasti töötu?
Mõistan, et meil on praegu vaja rohkem tehnoloogiaspetsialiste, ja on igati normaalne noori neid erialasid ka rohkem valima suunata. Ent ma ei leia, et seda on mõistlik teha kampaaniaga, mis tekitaks näiteks Eesti 200. sünnipäevaks kunstilise mõtlemisega inimeste defitsiidi. Samuti olen nõus Tartu Ülikooli arendusprorektori Erik Puuraga, kes kirjutas sotsiaalmeedias, et tegelikult veavad suuresti meie ühiskonna arengut just doktorikraadiga inimesed. Kokkuvõttes loevad ju elus läbilöömisel enim ikkagi inimese enda ettevõtlikkus ja intelligentsus.