Üks silm naerab, teine nutab

Esiteks ollakse väga optimistlikud järgmise aasta majandustulemuste suhtes. Paaril varasemal aastal kõneainet pakkunud tööjõu kallinemine, kriisihirm ja mure aeglase majanduskasvu üle on justkui pühitud.

Rullisin mälupildis varasemate aastate hoiakuid ja jõudsin tagasi aastasse 2006. Tänane ettevõtjate enesekindlus on väga sarnane just tolle ajaga, usuti kiire kasvu jätku ning isegi Andrus Ansipi narratiiv jõuda 5 rikkama Euroopa riigi hulka tundus toona täiesti realistlik. Täna teame, et murepilved kerkisid 2007 ning 2008 vallandunud ülemaailmsest kriisist toibumine võttis meil aega ligi kümme aastat.

Täna on õhus palju märke, et ettevõtjad püüavad lähemate valimiste eel tõesti sisuliselt riigiehitamisesse sekkuda. Näiteks Jaan Pillesaare juhitud teenusmajanduskoja radikaalsete uuenduste väljapakkumine või Jüri Raidla algatatud Riigireformi Sihtasutus, kes on võtnud nõuks reform tehniliselt ette valmistada ning see poliitikutele kandikul ette tõsta. Sellesse rivvi sobib ka Priit Alamäe soov koos Eesti 200ga ise poliitikaase tulla. Poliitikud, mulle tundub, ei kipu sellest aru saama ning näevad ettevõtjate algatuste taga jätkuvalt omakasupüüdlikke motiive või lihtsalt soovimatuid sissetungijad neile kuuluvasse liivakasti.

Eesti ettevõtjatel on täna suur kindlus järgmise aasta plaanide täitumise kohta ja tugev usk Eesti ühiskonna võimekusse tulevikus maailmakonkurentsis läbi lüüa.

Teisalt ollakse väga murelikud meie tänase poliitilise võimekuse üle ning püütakse selle remontimisse tugevalt panustada. Esimese märgi, kuidas see õnnestub, annavad tuleva aasta riigikogu valimised.