Esiteks ollakse väga optimistlikud järgmise aasta majandustulemuste suhtes. Paaril varasemal aastal kõneainet pakkunud tööjõu kallinemine, kriisihirm ja mure aeglase majanduskasvu üle on justkui pühitud.

Rullisin mälupildis varasemate aastate hoiakuid ja jõudsin tagasi aastasse 2006. Tänane ettevõtjate enesekindlus on väga sarnane just tolle ajaga, usuti kiire kasvu jätku ning isegi Andrus Ansipi narratiiv jõuda 5 rikkama Euroopa riigi hulka tundus toona täiesti realistlik. Täna teame, et murepilved kerkisid 2007 ning 2008 vallandunud ülemaailmsest kriisist toibumine võttis meil aega ligi kümme aastat.

Teiseks oli mulle isegi jahmatav suurettevõtjate täielik üksmeel selles, et suurim risk ettevõtlusele peitub poliitikas. Riiki on kirutud varemgi, kuid riskina on see olnud ettevõtjate silmis manageeritav, nüüd enam mitte.

Selle mõtte tõi reljeefselt välja tööandjate eestkõneleja Tiit Kuuli ning ühel või teisel viisil jagasid seda seisukohta teised esinejad ja see võimendus veelgi konverentsi kuluaarides.

Veel mullu vaadati Jüri Ratasele ettevaatliku lootusega, tänaseks pole sellest usalduskrediidist midagi järgi jäänud. Ratas pidas konverentsil küll üsna ontliku kõne, kuid kontakti auditooriumiga ei tekkinud. Meenusid peaministrid Mart Laar, Siim Kallas, Andrus Ansip, kellelegi ei antud ettevõtjate poolt armu, kuid toona tekkis alati dialoog ja selle pinnalt lahendused, nüüd enam mitte. Ratas, Ossinovski, Seeder on justkui kolinud teise liivakasti, kus proovivad riigi majandust juhtida ettevõtjaid arvestamata.

Ettevõtjad aga paistavad olevat pannud oma kaardi tulevastel riigikogu valmistel Kaja Kallasele ja Reformierakonnale, kuid signaalid julgetest reformidest selgest pikaajalisest vaates on vähemalt seni üsna olematud.

PR Foodsi juht Indrek Kasela kutsus üles loobuma passiivse kriitiku rollist ja olema ise poliitikas aktiivsed. Tema sõnul ei piisa sellest kui ettevõtjad isekeskis ennast üles kütavad ja valitsusele märgukirju saadavad.

Kasela soovitas firmajuhtidel rääkida töötajatega, selgitada neile, millised pikaajalised mõjud ühel või teisel majanduspoliitilisel otsusel on ning aidata neil valimistel langetada mõistlikud valikud.

Muutunud on ka ettevõtjate poliitikast rääkimise rõhupunktid. Kui varem võis tajuda, et kapitalistid vastandasid oma huvid üldistele huvidele ning eeldasid, et riigiga läbi rääkides jõutakse mingi kompromissini. Siis täna räägivad ettevõtjad valdavalt ise riigi huvidest, mõistes väga hästi, et edukad ettevõtjad sünnivad eduka ühiskonna toel, mitte selle arvel.

Täna on õhus palju märke, et ettevõtjad püüavad lähemate valimiste eel tõesti sisuliselt riigiehitamisesse sekkuda. Näiteks Jaan Pillesaare juhitud teenusmajanduskoja radikaalsete uuenduste väljapakkumine või Jüri Raidla algatatud Riigireformi Sihtasutus, kes on võtnud nõuks reform tehniliselt ette valmistada ning see poliitikutele kandikul ette tõsta. Sellesse rivvi sobib ka Priit Alamäe soov koos Eesti 200ga ise poliitikaase tulla. Poliitikud, mulle tundub, ei kipu sellest aru saama ning näevad ettevõtjate algatuste taga jätkuvalt omakasupüüdlikke motiive või lihtsalt soovimatuid sissetungijad neile kuuluvasse liivakasti.

Eesti ettevõtjatel on täna suur kindlus järgmise aasta plaanide täitumise kohta ja tugev usk Eesti ühiskonna võimekusse tulevikus maailmakonkurentsis läbi lüüa.

Teisalt ollakse väga murelikud meie tänase poliitilise võimekuse üle ning püütakse selle remontimisse tugevalt panustada. Esimese märgi, kuidas see õnnestub, annavad tuleva aasta riigikogu valimised.