Tiia Vissak • 21. jaanuar • 4 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Rumalad lõpetajad ärgu kõrgkoolist väljugu

Selleks, et muuta olukorda, kus paljud ülikoolide lõpetajad ei ole kuigi heal tasemel, peaks tööandjad rohkem oma töötajate õppimist toetama, ülikoolidel tuleks hoida antavate teadmiste taset ja riik rohkem toetama või võimaldama ülikoolidel raha ise teenida, kirjutab Eduka Eesti konkursile esitatud arvamusloos Tartu Ülikooli majandusteaduskonna vanemteadur Tiia Vissak.

Olen umbes 20 aastat teaduse tegemise kõrvalt õpetanud ülikoolis majandusaineid ja loomulikult kohtunud väga paljude tarkade ja tublide tudengitega, aga paraku just viimastel aastatel tuleb järjest rohkem ette selliseid, kes näiteks ei saa aru, kuidas nõudluse ja pakkumise kõverad tuleks joonistada (milline neist on langev ja milline tõusev) ja mida tähendab mingi kõvera nihkumine ühes või teises suunas (st kuidas hinna ja koguse muutus nõudluse või pakkumisega seotud on).

Paljud ei saa ka aru, milline kursimuutus tähendab euro tugevnemist ja milline nõrgenemist ja kuidas see võiks eksporti ja importi mõjutada, kuidas tollid ja kvoodid mõjutavad väliskaubandust või mida tähendab maksebilanss ja mida jooksevkonto (loomulikult on neile kõiki neid teemasid põhjalikult selgitatud). Mõni tudeng ei oska isegi lihtsamaid arvutusi teha ilma abivahendita (nt ühe väitel 3 × 3 = 18) ja üks ei saanud sellestki aru, mida tähendab „horisontaalne“ ja mida „vertikaalne“, kusjuures tegu polnud taoliste tudengitega, kes aines hädavaevu 10% punktidest kokku suudaks saada (kuigi ka neid on mingi ime läbi ülikooli sattunud). Pärast ülikooli lõpetamist saavad neist riigiametnikud, ettevõtjad, juhid… ja paraku majandus kannatab selle tulemusena.

Kolm probleemi

Kuidas sellised „geniaalsed“ vastused sünnivad? Siin on mõned võimalikud selgitused.

Esiteks, kuigi päevane õpe eeldab, et tudeng enam-vähem viis päeva nädalas ülikoolis viibib ja aktiivselt loengutes-seminarides osaleb, on tegelikkus paraku teistsugune: paljud käivad põhikohaga tööl ja õppimiseks jääb aega napilt. Seetõttu üritatakse öösel enne eksamit midagi meelde jätta, aru saamiseks aega paraku ei piisa ja loogilist mõtlemist pole ka kõigil kahjuks piisavalt.

Teiseks. Ülikoolidele eraldatakse osa rahast ka mõningate „kvaliteedikriteeriumide“ järgi. Nende hulgas on ka lõpetamise kiirus, st kui paljud tudengid enam-vähem õigel ajal lõpetada suudavad, ja tudengite rahulolu ainega (paraku „keskmine“ tudeng tundub pigem eelistavat aineid, kus nõuded on madalamad, materjali vähem ja midagi eriti keerulist õppida ei tule). Selle tulemusena survestab teaduskond õppejõude pigem nn. kvaliteetseid aineid andma ehk mitte ülearu nõudlik olema, nt kinkima lisapunkte, tegema tähtaegades ja nõuetes järeleandmisi, et rahulolu ja õigel ajal lõpetanute protsent oleks kõrgem.

Kolmandaks pole õppejõudude palk just eriti kõrge, samas kui nõuded on vägagi suured. Näiteks nõutakse Eesti keskmise palga eest doktorikraadi, mõningast rahvusvahelisel tasemel teadustööd ja enesetäiendamist; lisaks peab ta ka populaarne ehk „kvaliteetne“ õppejõud olema, edukalt tudengite töid juhendama, aeg-ajalt administratiivtööd tegema jne. Seetõttu paljud parimad magistriõppe lõpetajad doktorantuuris õppimisel ja tulevikus ülikoolis töötamisel erilist perspektiivi ei näe. Seega töötavad ülikoolis küll paljud „hullud“ oma eriala tõelised entusiastid, aga paraku ka sellised, keda mujal eriti tööle võtta ei taheta. Keskpärase õppejõu tudengid ei pruugi alati tippu jõuda.

Kolm lahendust

Siin on kolm võimalikku lahendust nendele probleemidele.

Esiteks võiks tööandjad rohkem oma töötajate õppimist toetada: andke neile õppimisel aega, näiteks ametlikku õppepuhkust või vähemalt aeg-ajalt paar täiendavat tundi, et nad saaks õppetöös osaleda, võimaldage paindlikumat töögraafikut, sh mõnel päeval kodus töötamise võimalust; aidake töötajat vajadusel ka lõputöö või muude ülikoolis nõutavate tööde jaoks vajalike andmetega ja tundke rohkem huvi, kuidas neil läheb ja kas oleks neile võimalik rohkem abiks olla, et nad saaks tulevikus oma põhitööd paremini teha.

Teiseks suurem nõudlikkus. Aine populaarsuse asemel peaks ülikoolide ja õppejõudude hindamisel olema olulisem antavate teadmiste tase. Ka tööandjad võiks rohkem huvi tunda, milliste teadmistega nende tulevased või praegused töötajad on. Arvestage sellega, et kõigist ainetest vaevu läbi saanud lõpetaja võib olla küll muidu kena inimene ja meeldiv suhtleja, kuid tal võivad erialateadmistes olla üsna olulised lüngad, mistõttu ei pruugi ta alati tööelus kõige õigemaid otsuseid teha.

Kolmandaks on oluline suurem riigi toetus: rohkem stipendiume parematele õppijatele, eelistatult sellised, mis võimaldaks neil reaalselt ka töökoormust vähendada, mitte ainult „abiks ikka“ paarisajaeurone toetus, ja ülikoolide suurem rahastamine, et parimad töötajad tuleks ja jääks ülikooli.

Ülikoolidele oleks kasu ka sellest, kui neil lubataks senisest enam ise raha juurde teenida, st rohkem ja lihtsamalt tasulisi õppekavasid pakkuda: praegu oleks küll mõnele erialale piisav nõudlus olemas, aga paraku piirangute tõttu seda ikkagi pakkuda ei saa.

Edukas Eesti on Advokaadibüroo Cobalt, Eesti Gaasi, Harju Elektri, Silberauto, Tallinna Kaubamaja ja Äripäeva arvamuskonkurss. Ootame konkursile Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt