Kulla hinna tõusus pole midagi erakordset

Viimase 10 aasta jooksul on olnud vaid üks aasta – 2004 -, mil kulla hind (arvestatuna 1. jaanuarist 31. detsembrini) ei tõusnud, vaid püsis ühel tasemel, ning aastatel 2000 ja 2003 kasvas hind vaid 1 % võrra. Kõigil ülejäänud aastatel on kuld läinud vähemalt 10 % kallimaks, kusjuures rekordiliseks kujunes 2005. aasta +34 %-ga.

Mis aga kõige tähtsam: ka neil aastatel, mil kuld dollari suhtes odavnes (2000 ja 2008), selle tegelik hind ikkagi kerkis.

Numbrid näitavad selgelt sedagi, et praegune kulla hinna tõus ei kujuta endast midagi erilist ka tempo poolest. Tänavu (ligi nelja kuuga) on kuld eelpool nimetatud valuutakorvi suhtes kallinenud 6 %, mis 12 kuu peale arvestatuna ei anna ligilähedaseltki sama kasvu, mis 2005. aasta 34 % või 2007. aasta 30 %.

Kommentaarid stiilis „kuld püstitas uue hinnarekordi“ ei oma seega reaalselt kuigi suurt uudisväärtust. Jah, rekord kui selline väärib alati äramärkimist, aga antud juhul igasugune ahhaa-efekt täielikult puudub. Nagu on kulla hind - kord aeglasemalt, kord kiiremini – tõusnud, nii see toimub ka nüüd ja edaspidi.

Laiem seletus kulla fenomenile seisneb asjaolus, et tegemist on valuutaturu universaalse turvainstrumendiga, mille käekäik ei sõltu otseselt ühe või teise riigi poliitikute või keskpankurite meeleoludest, loodusõnnetustest, mässudest ega muudest lühiajalise mõjuga asjaoludest. Ehk siis kulla näol on tegemist valuutaga, mis omab jäävat ja täiesti käegakatsutavat väärtust. Erinevalt kõigist neist valuutadest, mis kujutavad endast vaid turvaniitidega pabereid.

Loomulikult suureneb (vähemalt teoorias) investorite tähelepanu kullale perioodidel, mil majandus on kriisis, valitseb suur teadmatus ja ebakindlus. Nagu praegu, mil juhtivate riikide keskpangad tüürivad oma rahapoliitikat rohkem katse ja eksituse meetodil kui kindla teadmise baasil. Samas näitavad aga numbrid, et kulla hind kipub ennaktempos tõusma hoopiski tarbimisbuumi aegadel, mil investoritel on lisaks huvile ka palju paigutamist vajavat raha.

Kullast rääkides kasutan meelega mõistet „investor“, selle asemel et kõnelda „kaupleja“ aspektist. Kuld on selgelt pigem investeerimiseks ehk siis pikaajalise positsiooni võtmiseks sobiv instrument. Oma volatiilsuselt on ta küll võrreldav n-ö tavaliste valuutapaaridega (ja eriti GBPUSD-ga), kuid lühiajalise kauplemise teeb ebaotstarbekaks kõrge spread ehk maakleritasu.

Aga loomulikult – kui kord juba kulda investeerida, siis kindlam ongi osta reaalset metalli, mitte hoida pikaajalist virtuaalset positsiooni. Reaalset kullakamakat volatiilsus ära ei nulli, tähtis on vaid, et seda pihta ei panda.