Pisiasjad määravad mulje

Hiljuti lõpetas Starman minu kodupiirkonnas analoogpildi edastamise. Kuna üks telekas on mul kodus ilma digiboksita, olin sunnitud rentima Starmani pakutava boksi. Ma ei hakka ju ainult selle pärast töötavat telekat uue vastu vahetama, et hoiduda lisavidinast kodus. Kuid iga kord, kui telekat käima panen, pean haarama kaks pulti ning asuma nendega telepilti juhtima. Vaat sulle digihüpet! Saan aru, et süüdi pole Starman, tehniline lahendus on lihtsalt selline, aga puldile on kirjutatud Starmani logo ning see tuletab mulle kogu aeg meelde, kes mulle lisapuldi majja tõi. Pere toiduostud teeme enamasti Selverist, mis asub koduteel. Mulle meeldib, et normaalse kaubavaliku pakkumiseks ei ole ehitatud ülisuurt halli, kus lõputult kärudega rallida. Selle kannatan ära, et laadapäevadel kuhjatakse mu teele kõikvõimalikku kaupa, mille vahel tuleb laveerida. Iga ruutmeeter peab teenima tulu, saan aru. Aga mu kannatus saab otsa, kui panen puuvilju kilekottidesse.

Nimelt on Selver suutnud sisse osta eriti nõrgad pakkekotid. Juba paari-kolme õunaga ähvardab kott katki minna. Tobe on õunu mõnekaupa pakkida! Mõni ostja ajab põrandat mööda taga koti purunemise järel mahapudenenud puuvilju, teine üritab mitut kotti üksteise sisse ladudes ebaõnne ennetada. Ma ei ole kunagi jaeketis töötanud, aga sellise probleemi lahendamine ei tohiks olla just kõrgem matemaatika. Küsisin hiljuti kahelt juhtivalt konverentsikorraldajalt pakkumist, soovisin osaleda nende korraldavatel konverentsidel. Olen varem nende üritusi korduvalt väisanud. Ütlesin, et näe, praegu, alustava ettevõtjana pean jälgima iga sendi kulutamist, ja küsin lahkesti, kas neil on alustajale eraldi lähenemine. Esimeselt sain pakkumise täiesti arvestatava soodustusega, kuid lõppsummas siiski kalli. Teise pakkumine tegi tuju väga heaks – ma ei kõhelnud hetkegi selle vastuvõtmisel. Täpsustan, et ma ei saanud midagi tasuta ega ka mitte naeruväärse hinna eest. Aga mulle oli oluline, et ettevõte oli sellise olukorra peale mõelnud, või vähemasti jätsid nad mulle mulje, et see on nii. Käisin vaatamas Rapla Piimameister Otto pronksimängu Rakvere Tarvaga. Raplas on mu vanad sõbrad Indrek ja Jaak suutnud korpallipisikut levitada nii noorte kui ka vanade hulgas. Saal oli rahvast täis, pealtvaatajad enamjaolt fännisärkides, olid tantsutüdrukud ja DJ. Võimas värk! Võiks ju niisama kokku tulla, kehad higiseks nühkida ja tulemuse kirja saada. Aga ei, Rapla mehi keskpärasus ja lihtsad lahendused ei huvita. Kuigi nad mängu kaotasid, jäi kogu üritusest hea mulje. Panustada tasub ikka neisse, kes panevad ettevõtmisse oma hinge. Astun kesklinnas sageli sisse Kompassi ja Novelli kohvikutesse, mis kasutavad Carlsoni kliendikaarti. Kaasaskantavad kliendikaardid on tänapäeval saatanast. Nagunii pean kaasas kandma ID-kaarti, pangakaarti, juhiluba ja mobiiltelefoni. Soovitan ettevõtetel sättida ennast kliendi kingadesse ja kujutleda end kaardipakiga leti ääres seismas. See aitab valikuid teha, kas anda välja oma kliendikaart või mahutada see nendesse kanalitesse, mis inimesel paratamatult ligi. Viimaks, tšekimajandus kui iga väikeettevõtja hirmuunenägu. Korjan neid püüdlikult, raamatupidaja on mulle öelnud, kuidas peab nendega käituma. Aga mulle näib see tobe: tulen ärisse, maksan virtuaalse rahaga (kaardiga) ja vastu saan paberil dokumendi, mida peab hoidma nagu silmatera. Kui kaardilugeja suudab tuvastada pangakaardi kehtivuse, siis sama hästi võiks ta suuta kaardiomaniku e-mailile või kuhugi veebikeskkonda genereerida e-ostutšeki, mida saab soovi korral välja printida. Kui kusagil on see lähenemine kasutusel, siis andke tuld, et see leviks. Lõpetuseks endale ka tuhka pähe. Lehefirmas töötades oli meil juba habemega teema, kuidas tunnustada klienti, kes on väljaannet tellinud näiteks kümme aastat järjest. Võtsime mitu korda teema ette ja alati hääbus see naeruväärses kohas – süsteem oli nõnda üles ehitatud, et ei mõõtnud mitte klienti, vaid tema konkreetset lehetellimust. Teisisõnu, meile oli alati oluline kehtiv lehetellimus, mitte klient selle taga. Aga otsuseid teevad teadupärast inimesed, mitte tooted.