Vähem kusekurnamist

Osalesin Greenhouse’i nimelisel üritusel, mille kutsusid ellu Eesti prügikoristuskampaaniast välja kasvanud üleilmse liikumise World Cleanup vedajad. Eesmärgiks oli kokku koguda sel teemal mõelda tahtvad inimesed ning rünnata aju, kuidas 2013. aastal üleilmset prügikoristusaktsiooni veelgi laiendada. Nende selle aasta numbrid on tõeliselt muljetavaldavad: aktsioon toimub üle ilma 94 riigis ning osaleb ligikaudu neli miljonit inimest. Jättes kõrvale Skype’i, siis millise meilt pärit algatusega oleme veel saanud sellise hulga inimesi kaasa tulema? Ja kui me seal siis mõttetööga tegelesime, hakkasin üha enam mõtlema hoopis sellele, kas me ikka tajume, kui suur väärtus Eestil selle üleilmse prügiaktsiooni näol käes on.

Kui avasin ettevõtmise saadikute kodulehe, vaatasid sealt Eestiga seotud inimestest vastu Oskar Metsavaht, Erkki-Sven Tüür ja Johann Urb. Lugupeetud mehed kõik. Aga president? Peaminister? Või välisminister? On ju nii, et mida väiksem sa oled, seda valjemalt pead rääkima, seda erilisem peab olema su lugu. Ja minu arvates on see erilisus maailma prügist koristamise idees vägagi olemas. Seega peaksid kõik meie Eesti riigi brändinguga tegelejad seda mõtet eneses kandma ja igal võimalusel levitama.

Kuid ma ei räägi ainult riigist, sama kehtib ettevõtete kohta. Anneli Ohvril World Cleanupi tiimist tõi mu küsimuse peale näiteks kajakke ja kanuusid tootva Tahe Kayaks OÜ, mis on otsustanud uusi turge leida just koostöös maailmakoristuse aktsiooniga. Ja firma annab sellest ka kenasti kodulehel teada.

See võib paljudele skeptikutele tunduda ehk kujuteldamatu, kuidas kamp eestlasi suudab kokku leppida ja ühe aktsiooni kaudu oma lugusid maailma viia. Aga siiski näib see mulle oluliselt perspektiivikam kui igapäevane kusekurnamine.