Globaliseerumine on lausa koletislik sõna, millega seostatakse sageli negatiivseid ilminguid: homogeensust, samasust, multinatsionaalide võidukäiku ja väikese poodniku surma.
Ühelt poolt tekitab globaalne tihedalt integreeritud turg suuri riske ja ebakindlust. Teisalt on avatud turul lihtsam kaubelda. Raha voolab üle kohalike ja rahvusvaheliste piiride lihtsalt ning kaubavarusid ja jaotusvõrku on parem hallata, pealegi on suhtlus klientide ja partneritega mugavam. Taoline globaliseerumist puudutav materjal räägib pea alati enamasti tootja/ ettevõtja või töötaja perspektiivist, jättes välja tarbija seisukoha.
Olen igati väikeste kohalike äride poolt. Need on põnevad ning pakuvad reisides kohaliku mekiga ostlemiskogemusi, eksootikat otsin ka kohalikelt turgudelt. Ent kui tahan nostalgitseda, lähen talvekuudel Starbucksi ja ostan ühe piparkoogi latte ning selle joogi lõhnaga seoses meenuvad mulle kohe kõik Londoni niisked talvehommikud, mil sedasama kohvi rüübates mitu aastat jarjest Farringdonist jaamast kontorisse kõndisin, ükskõik, kas ma olen siis Kaplinnas, Pariisis või Dubais. See tekitab minus turvalise, koduse tunde.
Pärast aastaid Suurbritannias ja veidike Aafrikas elamist veetsin aasta 2011 kodus Eestimaal ning olin sageli pettunud toodete ja teenuste kvaliteedis. Igal toitlustusasutusel on oma versioon maailma ühest lihtsaimast ja klassikaliseimast Caesari salatist. Küll on enamikus neist majonees Caesari kastme asemel, Hiina kapsas Cos salati asemel ja parmesan asendatud tavalise riivjuustuga.
Ma ei leia, et oleksin kavala turunduse ohver, ülim tarbija või üks nendest nn uue põlvkonna juurteta inimestest. Selguse huvides, minule on eestluse identiteet ja sellega seosnev kodune tunne ning minu kui ka reisiva maailmakodaniku minapilt ja sealt tulenevad kodused tundmused teineteisest täiesti eraldiseisvad.
Usun, et globaliseerumises ja maailma homogeensemaks muutumises on kodutunde otsimine (ja selle leidmine!) mitmes erinevas riigis ja kultuuriruumis elanud inimese, aga ka nende ruumidega väga hästi kursis oleva vähereisinud kodaniku, sündroom.
Usaldus ja äratundmisrõõm juba ära proovitud või globaalsest meediast ülituttava kaubamärgi vastu, mis oma paljususe ja epideemilise leviku tõttu on saadaval Chicagost Hong Kongini ja Stockholmist Sydney’ni, on mitmeski mõttes loogiline ja ka turvaline valik. Tänu globaliseerumise võidukäigule saan mekkida kodutunnet kõikjal, kus müüakse Marks & Spenceri küpsiseid, Starbucksi kohvi või Domino’s pitsat.
Seotud lood
Jeeni kurss kukkus dollarisse värske, 38 aasta madalaima tasemeni. Viimati kauples jeen nii nõrgal tasemel 1986. aastal. Riigis on alanud valuutakriis, mis on just praegu hoogu kogumas ning paneb valitsuse ja keskpanga väga raskete otsuste ette.
Enimloetud
1
Ärid ostab ERGO kindlustus
4
Omanik: “Ei ole kantimine!”
Hetkel kuum
![Pae tänava hoone põles 2022. aasta aprillis. Tulekahjust sündis üks keerulisemaid kindlustusjuhtumeid, mis seni Eestis olnud. Kohtuvaidlus hüvitise üle alles käib.](https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=893d860a-e22e-5da5-9b40-93340eab272f&width=3840&q=70)
Ärid ostab ERGO kindlustus
![S&P 500 indeksi suurt kontsentreeritust näeb ta ohukohana.](https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=f696f688-83ef-5395-a1a0-4f975035c97c&width=3840&q=70)
Ekspert nimetab potentsiaalikad alternatiivid
Tagasi Äripäeva esilehele