Panus teadusse laskub liialdusse
Eesti ei peaks majanduse arendamisel teisi riike pimedalt kopeerima, sest mujal sobivad poliitikameetmed ei pruugi sobida Eestile. Biotehnoloogia toob sisse USAs, kuid Eestis on sinna riigi raha kulunud rohkem, kui ettevõtted suudavad ekspordiga teenida, leiab Vaba Isamaaline Kodanik Imre Mürk.
USAs on välja arvutatud, et iga inimgenoomi projekti investeeritud dollar on riiki tagasi teeninud 140 dollarit. Eesti proovib sama trikki korrata toetades teadusel põhinevaid biotehnoloogiat arendavaid väikeettevõtteid. Paraku pole saavutatud loodetud mõju: väikeettevõtete uudsed tehnoloogiad pole leidnud majanduses väljundit ning nende äritulud on kahvatud, võrreldes neisse investeeritud toetustega.
Riik on viimasel seitsmel aastal rahastanud biotehnoloogia arenduskeskuseid kümnete miljonite eurodega, kuid valdkonna ekspordi maht küündib vaevu 6 miljoni euroni aastas. Pealegi pole siiani tekkinud sünergiat kohaliku tööstusega. Samas ei tegele riik näiteks kümme korda suuremat eksporditulu teenivate meditsiiniseadmete tootjate, meditsiiniturismi ettevõtete või siis ravimiuuringute tegijate probleemidega.
Kuna Eesti majanduspoliitiline eesmärk on kasvatada teadus- ja arenduskulutusi 3 protsendini, siis pole need ettevõtted, millel pole teadus- ja arendustegevust, riigi jaoks lihtsalt huvitavad, vaatamata sellele, et nende eksporditulu ning loodud töökohtade arvnäitajad ületavad tehnoloogiaarendajaid kordades.