Mis ametiühing? Küsi ise palka juurde

Enamik ettevõtjaid peab ametiühinguid organiks, kes valdkonna palgataset ja töötingimusi analüüsides muutusi nõuab ja pakub välja tööandjale kõige ebamugavama lahenduse. Mis loom see ametiühing päriselt on, paistab eestlastele veel ebaselge olevat, kirjutab Äripäeva ajakirjanik Marta Jaakson.

Loodan, et tänapäeval on tööandja ja töötaja partnerlussuhtes. Tööandjale kasulik töötaja ei peaks kartma läbirääkimisi pidada. Argumenteeritud palgaküsimine ei peaks eeldama ametiühingut, kes tuleb ning tööandjale päitsed pähe ja miinimumi paika paneb. Ametiühingute väike liikmeskond niikuinii välistab selle.

Ent küsimus ongi: kas palgaläbirääkimisteks peaks töötaja kuuluma ühingusse või mitte? Kuulen nii tuttavate seast kui ka töö kaudu tuleva info hulgas ettevõtete juhtidelt viimasel ajal stambiks saanud viieprotsendilise palgatõusu lubadust. See ei ole midagi enamat kui elukvaliteedi langusega võitlemine, arvestades elukalliduse tõusu. Kas me ei julge enda eest selles küsimuses üksi seista? Kas oleme proovinud?

Töötingimuste ja palga küsimus ei ole lihtne teema, ent selle vältimine on jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine. Hea töötaja väärib head palka, ei passi teda laisavõitu töötajaga ühte paati visata. Tööandja peab võtma töövõtjat partnerina ka üksikult, mitte ainult anonüümselt ja organiseeritult. Kui töövõtja tunnetab, et  on partner, siis sujuvad ka palgaläbirääkimised. Kui siis ikka rahuldava tulemuseni ei jõuta, tuleb ehk tõesti koonduda.