Kartellierakondi seob musta raha armastus

Hämara rahastamise võimaluse püsimise eesmärgil on erakonnad suutnud hoiduda üksteist kritiseerimast suurte skandaalide ajal, näiteks läinud kevadel Silver Meikari ülestunnistusest lahvatanud Reformierakonna rahastamisskandaalis ja Tarmo Lausingu tunnistusest alanud Keskerakonna analoogis tänavu.  Rahanälja leevendamise nimel on suudetud unustada mis tahes muud erimeelsused.

Läinud nädalal uppus hääletult uudisvoosse teade, et mitte ükski erakond ei soovi keelatud annetuste praegu 32 000eurose piiri alandamist. 7. novembrini ettepanekuteks avatud olnud erakonnaseaduse eelnõule saabus kokku vaid kuus muudatusettepanekut, mh erakonna loomise inimpiiri allapoole toomise ja erakondade riigieelarvelise rahastamise muutmise kohta, aga ei ainsatki annetuste piiri allapoole toomise kohta. See on ehe kartellimõtteviisi näide, mida erakonnad ilmutasid ka 2011 keelatud annetusi dekriminaliseerides. Äripäeva hinnangul võiks see piir rahumeeli seista näiteks kümme korda madalamal. Iga pastaka pärast pole põhjust lärmi lüüa, 3000 eurot ületav annetus peaks aga tähelepanelike silmade alt läbi käima igal juhul.

Juba 2009 märkis politoloog Tõnis Saarts Postimehes, et nii puhast kartelliparteide süsteemi näidet nagu Eesti on mujalt Kesk- ja Ida-Euroopast raske leida. Laiemalt tuntuks sai kartellipartei-sõna ettevõtja Karli Lamboti Memokraadis 2012 avaldatud kirjutise „Poliitkartellide olemus“ järgi. Hiljuti selja taha jäänud valimised tõendasid, et kartelliomane mõtteviis – mis lihtsas kokkuvõttes tähendab soodsate reeglite loomist iseenda jaoks eesmärgiga tõrjuda konkurente  – viis võidule ka aastal 2013. Sellesama Karli Lamboti juhitud valimisliit Tallinna Vaba Kodanik pealinnas üle valimiskünnise ei pääsenud. Üks suurparteide oluline ebaaus konkurentsieelis peitub kahtlemata rahastamises, nii riigieelarvelises kui ka hämaraskeemilises.

Erakondade rahastamise kohta esitati rahvakogus 506 ettepanekut, mis moodustab peaaegu 11 protsenti kõigist tehtud ettepanekutest.  Nende hulgas oli ka ettepanek lõpetada parteide rahastamine riigieelarvest, mida on jõuliselt toetanud parteitu eurosaadik Indrek Tarand. Seitsme kuu eest viis president Toomas Hendrik Ilves riigikogu ette viisteist rahvakogu ettepanekut. Tänaseks pole need viinud mitte ühegi seadusemuudatuseni. Isegi need, kes ei usu rahvakogu sisemise jõu ettekavatsetud suunamist „jää peale“, nendivad, et kasulik oli see kahtlemata suurparteidele.

Äsja presidendiks kandideerimise valmidust kinnitanud eurovolinik Siim Kallas eitas viimati VEB Fondi uurimiskomisjonile tunnistusi andma käies VEBi seotust Reformierakonna omaaegse rahamasina R-Hooldusega, ent keeldus ka täiesti ühemõtteliselt avaldamast nende Eesti ettevõtjate nimesid, kes omal ajal Reformierakonda toetasid. Niisiis, erakondade toetamist rahaga peeti häbiasjaks väga noores Eesti riigis – ning peetakse tänaseni. Kuriteoga võib siin tegemist olla avalikkuse teadvuses, mitte aga seaduste mõttes, sest nagu Reformierakonna kaasusest mäletame: kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse kahtlustatava kasuks.

 

Autor: 1185-aripaev