16. november 2013 kell 5:30

Kui ma oleksin Reformierakonna pr-nõustaja…

Nädalapäevad tagasi, 8. novembril käis Siim Kallas kunagise Eesti Panga presidendina andmas ütlusi riigikogus moodustatud VEB Fondi uurimiskomisjoni ees. Olgem ausad, VEB Fondi teemal polnud Kallasel midagi huvitavat ega uut öelda. Ja vaevalt sealt Kallase osas midagi uut ja huvitavat enam tulebki, kirjutab Äripäeva veebi sisujuht Kristi Malmberg.

Mis aga tekitas taas kord tahtmise anda nõu Reformierakonna pr-inimestele, oli Kallase suhtumine R-Hoolduse teemal esitatud küsimustesse. See teema ei sumbu niisama ja kui Kallas tahab kandideerida Eesti presidendiks (ja ta tahab), siis tuleb sellega midagi ette võtta.

Praegu üritavad reformierakondlased endiselt mängida sellele, et 1999. aasta riigikogu valimiste jaoks anonüümseid annetusi kogunud R-Hooldus on ajalooline relikt, sel ajal oli anonüümsete annetuste vastu võtmine väga tavaline kõigi erakondade poolt jne. Just sama juttu ajas ka Kallas eelmisel reedel pressikonverentsil. Lisades R-Hoolduse küsimustejada lõppu sisendusjõuliselt : mingit täiendavat infot ei tule!

Kallas pole sugugi rumal mees ja küllap ta teab, et päris mõistlik selline arrogantne plõksimine pole. Targem oleks enne presidendivalimisi see knopka taburetilt eemaldada. Näiteks siiski veenda paari lugupeetud ettevõtjat annetajate hulgast, kellega koos teha üks patukahetsuslik avaldus, et näete, meie olime tõepoolest need, kes andsid sinna raha, tahtsime toetada parempoolset maailmavaadet ja ettevõtjasõbralikku majanduspoliitikat, aga soovisime hoiduda üleliigsest tähelepanust.

Muidugi pole ka enamik ajakirjanikest siiski päris rumalad ning kindlasti kritiseeritaks ka seda käiku, räägitaks manipuleerimisest ja otsitud vabandustest ning sellest, et kõiki hõlma alt raha andnud ettevõtjaid, ka neid, kellel näiteks välismaist või lausa idamaist päritolu nimi, ju ei avalikustata. Ma ei usu, et Reformierakond seda viimast teeks.

Aga õhu musta raha pallist, mis Reformi kohal hõljub, laseks sedasorti samm ikkagi välja. Poliitikud selgelt alahindavad ausa ülestunnistuse jõudu. Selja sirgu löömine ja oma vigade tunnistamine mõjub tavaliselt pigem hästi tunnistaja mainele. Ja muidugi peaksid sellise ülestunnistusega esinema erakonna tegijad, mitte mingid poisikesed, kelle puhul jääb alati kahtlus, et väikesed võllas ja suured tõllas.

Kui seda ei tehta, tõuseb see teema lähiaastatel ikka ja jälle. Siim Kallas pole tegelikult üldse halb kandidaat presidendi kohale, aga selge see, et mida vähem võimalusi valimisrallis tema pihta kriitika tegemiseks, seda parem. Vaevalt tahavad nii Kallas kui Reformierakonna funktsionäärid, et iga pressikonverents presidendivalimiste kampaania ajal muutuks ragistamiseks R-Hoolduse teemal.

Ma usun, et avalikkus mõistaks sellist ülestunnistust palju paremini kui praegust raiumist, et me ei saa anonüümseid annetajaid avalikustada. Lisaks solvavale üleolevusele tekitab see aina suuremaid küsimusi ja kahtlusi. No mis jube kamp see siis ikkagi oli, kellelt raha vastu võeti ja mis vastikute teenete eest seda saadi? Selle asemel, et tavaliste Eesti inimeste fantaasiat toita, võiks rääkida neist aegadest nii ausalt kui võimalik. Ja mitte midagi hullu ei juhtuks.

Autor: Kristi Malmberg, Peep Talimaa

Hetkel kuum