Miks on riigivõlakirjad head

Teine seisukoht on olnud igasugustele riigivõlakirjade vastasus. Selle esindajate veendumust on aidanud tugevalt süvendada viimaste aastate raskused mitmes Euroopa riigis. Iseenesest ei ole konservatiivsus halb. Küll aga on halb võimetus pidada konstruktiivset diskussiooni teemal, millega maailma riigid on kokku puutunud juba aastasadu.

Viimasel ajal jäänud mulje, et Eesti riik on üks imeline üksus, mis on suutnud hoiduda võlgadest, ja kohe kui loome riigivõlakirjad, hakkame suurtes kogustes raha laenama ja seda Lõuna-Euroopa riikide eeskujul tuulde loopima. Tegelikult on ka Eesti riigil arvestatav võlg, mis küll ei ole läinud otseselt riigi arengu toetamiseks (eelkõige sissemaksed euro päästemehhanismidesse) ning ulatub rahandusministeeriumi prognooside kohaselt 2014 lõpuks 1476 euroni ühe elaniku kohta.

Omaette küsimus on, kas praegusel kujul riigivõla finantseerimine kõrgeima võimukandja seisukohast on ratsionaalne, sest raha on laenatud välismaistelt institutsioonidelt. See tähendab, et kogu intressikulu (keskmine intressimäär 1,15%) kui  võimalik tulu tema rahva jaoks on kadunud, samas kui riigivõlakirjad annaksid võimaluse antud kulu/tulu säilitada riigi sees ja seeläbi aidata kaasa nii inimeste jõukuse kasvamisele kui ka säästmise/investeerimise populariseerimisele.

Eesti Panga andmetel olid kodumajapidamiste nõudmiseni ja tähtajalised hoiused käesoleva aasta septembri lõpu seisuga kokku 4,9 mld eurot, millele lisandus mittefinantsettevõtete 5,7 mld eurot. Seda arvesse võttes ei oleks Eesti riigil mingit probleemi refinantseerida prognoositavaid laenukohustusi (2014 lõpu oodatav maht 1,9 mld eurot) siseriiklikult, et pakkuda konservatiivsetele säästjatele ning investoritele tulusamat (suuremate pankade aastase hoiuse intressimäär suurusjärgus 0,45%, 25.11.2013) ja patriootlikumat raha hoiustamise võimalust. Samuti tagaks see tulevikus Eesti riigile ka suurema finantsstabiilsuse kriisiaegadel, sest kriisisituatsioonis on võlakirjaturgudele sisenemine kordades kulukam.

Edukaid näiteid ei tule kaugelt otsida. Nii Läti kui ka Leedu on aastaid kasutanud rahapoliitika suunamiseks riigivõlakirju. Alati küll mitte kõige õnnestunumalt, aga kindlasti selge ettekujutuse ning vaatega tulevikku, et hoida siseriiklikku võimet investeeringuid finantseerida ning suurendada elanike investeerimisalast teadlikkust.