Kas tõstame sotsiaalmaksu 38 või 39 protsendini?

Tasakaalu saamiseks tuleks tõsta sotsiaalmaks 38-39 protsendini. Aga kas me seda tahame, kui Eesti tööjõumaksud on juba praegu Euroopa Liidus ühed kõrgemad ning konkurentsivõime hoidmiseks peaks kulud järk-järgult pigem alla saama.

Mida siis teha, et sotsiaalmaks ei tõuseks? Esiteks tuleb kaasata tööjõuturule nii palju kohalikke inimesi kui võimalik. 2014. aasta alguse seisuga oli läinud ennetähtaegselt pensionile tervelt 23 000 inimest, samas oli vanaduspensioni edasi lükanud kõigest 1247 inimest.

Ennetähtaegne pensionileminek tuleks muuta märksa ebameeldivamaks ja pensionipõlve edasilükkamine ahvatlevamaks. Sama oluline on ka pensioniea edasilükkamise atraktiivsuse jõulisem teadvustamine. Kolm aastat pensioniea edasilükkamist annab tervelt kolmandiku võrra suurema pensioni, seda on üle 100 euro kuus. Sellise pensionilisa saamiseks tuleks koguda II pensionisambasse ligikaudu 25 000 eurot.

Teiseks tuleks anda inimestele suurem vabadus valida, kus, millal ja kui palju töötada, ning võimaluse korral pakkuda nn ajutisi tööotsi. Heaks näiteks võib tuua ka Äripäeva enda, kus kümnest töötajast neli töötab osalise koormusega.

Eakamate tööletoomise eelduseks on eluea, eeskätt tervena elatud elu pikendamine. Eesti meestel on viimane näitaja kõigest 53 aastat, samas norrakatel 73 ehk 20 aastat kõrgem! Paremale tervisele aitab kaasa kehalise aktiivsuse tõstmine. Seega erisoodustusmaksu kaotamine töötaja sportimiseks tehtud kulutustele või paarisajaeurone maksuvabastus sportimiseks tehtud kulutustele aastas oleks algatuseks hea samm.

Reform ajas uppi. Algul mainitud pensioniraha defitsiidi tekitajaks on enam kui kümne aasta eest käivitunud pensionireform, mis suunab ainuüksi tänavu pensionifondidesse 245 miljoni euro eest sotsiaalmaksutulu. See on rekordiline summa, ületades mulluse laekumise 67 miljoni võrra.

II samba eduka müügi taga oli mäletatavasti riigipoolne lubadus isikustada osa sotsiaalmaksust ning suunata see fondidesse. See ongi löönud praeguseks pensionikindlustuse kulud uppi. Kui poleks rahvale aga "präänikut" lubatud, oleks II pensionisammas praegu samasuguses nutuses seisus kui III pensionisammas, kus pensionisääste praktiliselt pole. 

Rahakogumist fondidesse ei saa samas peatada, sest elanikkonna vananemine jätkub ning tööealistel läheb pensionäride ülalpidamine üha keerulisemaks. Oleks hea, kui riik suudab pikas plaanis riikliku pensioni ostujõudu praegusel tasemel säilitada. Seega on pensionideks vaja tulevikus kindlasti lisaraha ja II sambasse kogunenud 1,8 miljardit eurot hakkab juba mõningast kindlust looma.