Pühenduma paneb palganumber

Ausalt peeglisse vaadates tunnistab seda ka enamik juhte. Iseendi puhul nimetavad juhid head palka üheks olulisemaks motivaatoriks. Miks peaks see siis väiksemapalgaliste puhul teisiti olema?

Rahast ei räägita. Sellel, et rahast ei taheta rääkida, on muud põhjused. Enamasti asjaolu, et palgatõusu kulu on väga käegakatsutav ja otsese mõjuga kasuminumbritele. Personalijuhtidele on palgaeelarve sageli ka etteantud suurus, mille mõjutamise võimalused on üsna piiratud.

Seetõttu on mõistetavalt väga atraktiivne mõte, et kuluka palgatõusu saab asendada inimeste motiveerimisel hea sõna ja mitterahalise tunnustusega. Paraku jääb tunnustus ilma väärilise palgata tühjaks jutuks. Just palganumbrist teevad töötajad järelduse, kuidas nende panust väärtustatakse. See ei tähenda, et n-ö pehmem pool ja juhtimiskvaliteet ei oleks oluline. Küll aga seda, et materiaalne ja mittemateriaalne peavad käima käsikäes. Inglise keeles öeldakse selle kohta: „Put your money where your mouth is.“

Muud asjad muutuvad palga kõrval olulisemaks siis, kui inimene ei pea enam ots otsaga välja tulemise pärast muretsema. Enamik Eesti palgatöötajaist seda luksust aga ei oma. Mida väiksem on palk, seda olulisem on iga euro. Kui kõige kõrgema palgaga juhtide ja tippspetsialistide jaoks ei ole 100 eurol enam tähtsust, siis paljudele keskmise palga saajatele on see vahe äärmiselt oluline.

Kõrgemapalgaliste jaoks muutuvad palga kõrval suhteliselt olulisemaks ka töö sisu ja eneseteostusvõimalused, kuid nendegi motivaatorite pingereas on materiaalsel motivatsioonipaketil oluline koht. Kui tahetakse teha karjääri, eeldavad kõik, et tõusuga karjääriredelil kaasneb ka palgatõus.

Kolm viimast aastat on tööpuudus vähenenud ja palgad tõusnud ning see on muutnud tööturu taas töövõtjaturuks. Töötajad tunnetavad oma paranenud positsiooni palgaläbirääkimistel ja otsitavad uusi väljakutseid, mis võimaldaks sissetulekut suurendada. Palk on muutunud töökohavalikul järjest olulisemaks kriteeriumiks.

Kasutamata võimalus – avalikud palgad. Eestis on palganumbrid enamasti saladus. Pole neid töökuulutustes ja töölepingutesse kirjutatakse sisse kohustus oma palgasaladust hoida. Heal juhul leiab töökuulutustest lubaduse, et palk on „konkurentsivõimeline“, „korralik“ või „kindel“, aga konkreetset numbrit juba palju harvem. Mis on kummaline, arvestades seda, et seda tahab tööotsija esmajoones teada.

Aga teisalt on see paratamatu, kui palgasüsteemid ise avalikustamist välja ei kannata. Sageli saab igaüks just sellist palka, nagu ta on osanud välja kaubelda. Konkreetne number töökuulutuses tekitaks juba tööl olevates inimestes küsimuse: „Miks mina sellist palka ei saa?“