Investor Toomas: kui palju märgin LHV aktsiaid?

Otsustasin juba märtsis, et võtan LHV aktsiate märkimisest osa ning sain kohe kohalikult investeerimiskogukonnalt ka kriitikat, et nõnda umbropsu otsustades annan investoritele halba eeskuju ning pikaajaline investor peaks otsuseid tegema pikkamööda.

Tunnistan, et kui kriitika ei käiks minu kohta, siis laias laastus oleksin sellega päri. Minagi ei soovita kellelgi uisapäisa LHV aktsiaid märkida ega üleüldse ilma põhjaliku analüüsita ühtki väärtpaberit soetada. Küll ei maksa ära unustada, et ükski positsioon ei ole igavene – kui LHV aktsia kohe börsiletuleku järel pööraselt ja mõõdutundetult tõusma hakkab, siis ei kõhkle ma sekunditki oma sissepandud raha kiireks kasumiks vormistada.

Olen LHV tegemisi pingsalt jälginud selle algusaastatest alates ning seda, et pank lähiaastatel omadega põhja peaks minema, ma tõesti karta ei oska. Ja isegi, kui selgub mõni senitundmatu asjaolu, mis aktsia alla veab, siis see käib lihtsalt paratamatult investeerimise juurde. Pole vahet, kas oled pikaajaline investor või päevakaupleja.

Et oma viimaseidki kõhklusi tappa, on minu viimane kuu möödunud põhiliselt LHV-lainel. Alles läinud laupäeval käisin koos kohalike investeerimisklubilistega kuulamas LHV pensionifondide juhi ning panga asutajate ridadesse kuuluva Andres Viisemanni mõtisklusi maailma majandusest ja investeerimisest.

Eile analüüsisin huviga ettevõtte värskeid esimese kvartali tulemusi ning samal päeval avaldati ka lühiülevaade ettevõtte avaliku pakkumise noteerimise ja kauplemisele võtmise prospektist. Viimane vajalik infokild saabus täna, mil aktsionäride koosolekul kiitsid ettevõtte börsiplaani heaks ka 117 kohale tulnud osanikku ning börs teatas, et alustas menetlust LHV aktsiate noteerimiseks Balti põhinimekirjas.

Otsustasin, et märgin aktsiaid maksimaalselt 10 000 euro väärtuses, sest siis ei moodustaks LHV positsioon minu portfellist üle 4% suurust osakaalu. Ehkki LHV prospektis on muu hulgas kirjas, et ettevõttel on õigus eelistada Eesti investoreid välismaistele ning võlakirjaomanikke teistele investoritele, siis need ja teised klauslid paistavad juriidilisest vaatevinklist niivõrd üldsõnalised, et on üsna raske kindel olla, keda siis lõppude lõpuks eelistama hakatakse.

Midagi hullu ei oleks minu jaoks lahti ka siis, kui 10 000 eurost 5000 hiljem tagasi kantakse. Praegust investorite optimismi arvestades julgeksin IPO järel aktsiale kerget tõusu ennustada küll. Isegi kui loodetud summas aktsiaid märkida ei õnnestu, siis olen alati lähtunud põhimõttest: kes senti ei korja, see eurot saa.