Investor Toomas: rikkuse teelahkmel
Eile esitles koolitaja ning kinnisvarainvestor Peeter Pärtel Investeerimisklubis uut rikkaks saamise valemit.
Idee on välja mõelnud ka sel aastal Eestis kirjastatud „Miljonäri kiirtee“ autor MJ DeMarco, kes soovitab keskenduda kiirtee ettevõtte ehitamisele. Täpsemalt jaotab ta inimesed kolme gruppi – kõnniteel, aeglasel teel ja kiirteel liiklejateks. Tagurlusse liikuvast esimesest grupist leiab sageli võlgades, üle oma võimete elavad inimesed. Samuti ei väärtusta kõnnitee kodanikud oma aega ning on 15eurose kinkekaardi nimel valmis 2 päeva H&Mi ukse taga ootama. Keskpärasel aeglasel teel liiklejad väärtustavad küll aega, kuid vahetavad selle meelsasti palgatöö ja ületundide vastu, säästavad raha ning üritavad investeerimisega rikkusesse jõuda.
Kui aeglasel teel liikujad saavad rikkaks vanas eas, siis kiirteel liikujad reeglina 10 aastaga. See eeldab ühele asjale keskendumist ning kiiresti kasvava ettevõtte ehitamist, et hiljem see kalli raha eest maha müüa. Sealt saadav raha tuleb aga investeerida eesmärgiga teenitud rikkust säilitada. Selleks sobivad madala riskiga, alla 5protsendilist tootlust pakkuvad varaklassid. Kiirtee ettevõtte loomisel on aga lubatud laenuvõimenduse kasutamine ning säästmise asemel tuleks vastavad summad panustada hoopis ettevõtte kasvu toetamiseks.
Miljonäri kiirtee kontseptsioon vastandub seega ka väikeinvestor Jaak Roosaare väärtustatud 50 protsendi klubi ja säästmise kontseptsioonile. „Säästmine on nagu autos gaasi andmine samal ajal, kui käsipidur on peal – saad küll palju suitsu ja muud pidu, kuid edasi ei liigu,“ viitas Pärtel sellele, et säästjad jäävad tavaliselt keskklassi pidama.
Seisan teelahkmel
Investeerimisklubis istudes ning Peeter Pärteli juttu kuulates tabasin end paratamatult mõttelt, et kuhu siis mina kuulun. Kui aeglaselt teelt kiirteele astujal soovitab Pärtel nii kiiresti kui võimalik palgatööst loobuda, siis mina ei tee seda juba ammu. Samas pean tõdema, et kuulun konservatiivsesse gruppi, kes omab ka sääste ega kipu neid kõiki korraga niisama lihtsalt kuhugi paigutama. Samuti on minu eesmärk varade kasvatamine, mitte säilitamne.
Selle koha pealt pean tunnistama, et kõnnin justkui aeglasel teel, kuid olen sellega rahul. Teekonna valik sõltub eesmärkidest ning mina soovin endale tagada muretut pensionipõlve. Kuna ülikiire rikastumine pole kunagi minu mõtteis olnud, leian et olen sellest lähtuvalt valinud ka õige tee. Riskid on madalamad ja annan endale aru, et kiirteel on alati kaks otsa – üks viib rikkusesse, teine võib aga halbade asjaolude kokkulangemisel mind hoopis sama kiirelt võlavanglasse kupatada.
Riskin mõistlikult
Seejuures pole ma aga kunagi ära põlanud mõistlikke riske ega ka ettevõtlust. Nii olen enda missiooniks võtnud finantskirjaoskuse tõstmise ühiskonnas - seda läbi erinevate koolituste korraldamise ja maailma investeerimisklassika kirjastamise, mida oma fännidele viimaste aastate jooksul olen edukalt pakkunud.
Teisalt pole sealjuures eesmärk olnud niivõrd kasumi teenimine, vaid maailmatasemel kvaliteedi maaletoomine. Näiteks leiab minu ettevõtmiste seas projekte, mida keegi teine siinsel turul ette võtta ei söandaks, kuid kohusetunne investeerimiskogukonna ees mind selleks kohustab – näiteks hiljaaegu ilmavalgust näinud maailma paremikku kuuluva kauplemisõpiku „Börsikauplemine kui elatusallikas“ kirjastamine koostöös LHV ning Admiral Marketsiga.
Pärteli hinnangul rikub Eesti auditooriumiga piirdumine küll mõõtkava käsku (vt infotabel), kuid kompenseerin seda oma tegevuse eduka kordamisega, mis võimaldab siiski paljusid mõjutada – sellest aspektist vaadatuna võin enda ettevõtmisi isegi ka kiirteeks pidada.
