Vaese sugulase mäss

Kaks nädalat enne majandusaasta aruande esitamist tabas ettevõtjat ebameeldiv üllatus. Statistikaamet teatas Andres Oopkaupi isikus, et temal on kannatus katkenud ja kui heaga enam ei saa, siis saab kurjaga: kes jätab statistikaameti aastaküsitlusele vastuse saatmata, see jääb 300 euro võrra vaesemaks. See oli üllatus vist isegi rahandusministrile, kes kutsus ameti juhi kärmellt vaibale, et seda asja ikka laua taga kõigepealt arutada.

Statistikaameti “kuri karjas” sai küll kõvasti tähelepanu, aga peale tähelepanuvajaduse rahuldamise muid eesmärke ei täitnud, sest lähenes probleemile valest otsast. Selle asemel et ettevõtjale selgitada, miks oleks talle endale vajalik küsimustikule vastata, korrutas statistikaamet juht, et “on vaja” ja amet ei kogu andmeid enda jaoks. Tõsi, üks ettevõtjat puudutav põhjendus Oopkaupil siiski oli: kui Eestist lähevad välja ebausutavad andmed, ei pruugi ettevõtjad saada toetusi. Sellest on küll kahju, kui statistikaameti juht peab toetuste taotlemist ettevõtja põhitegevuseks.

Sunniraha pole lahendus

Kui statistikaamet loodab, et kolmesajaeurone sunniraha paneb ettevõtjad varmalt küsimustele vastama, siis ta ilmselt eksib. Osa ettevõtjate seas põhjustab see lihtsalt trotsi, aga ka ülejäänute seas ei teki ilmselt mingisugust kaastunnet statistikaameti töötajate kannatuste vastu ega arusaamist andmete esitamise vajalikkusest. Ent kui ettevõtjal pole arusaamist selle kohta, milleks talt andmeid küsitakse, siis ei ole tal ka motivatsiooni neid anda. Nii suurendaks statistikaameti sunnirahaotsus vaid mõistmatust riigi suhtes. Pole imestada, et ettevõtja, kes sellesse valimisse talle mitte teada olevatel põhjusel järjest satub, surub hambad risti ja käed rusikasse. Teised ei pea ju küsimustikku täitma ega selle täitmata jätmise pärast sunniraha maksma.

Äripäevale tundub, et statistikaameti käteväänamiskatse taga on eelkõige tähelepanu puudus ja ehk natukene musta kadedustki maksuameti suhtes, kelle kõrval statistikaamet paistab vaese sugulasena, keda eriti ei kuulata ja muidu ka tähele ei panda.

On ju maksuamet hiljaaegu saanud palju positiivset tähelepanu seoses plaaniga tulumaksudeklaratsioonid üldse kaotada. Ka on maksuametil võimu kõvasti rohkem – vahel on selle näitamisega ka üle piiri mindud, näiteks parklates “korda löömas” käies. Samas on ettevõtjatel maksuameti suhtes respekti, paistab, rohkem kui statistikaameti suhtes, mida käsitletakse lihtsalt tüütusena. Isegi trahvid, mida statistikaamet määrab, on tublisti väiksemad kui maksuameti omad.

Peaasi, et nullbürokraatia jutuks ei jää

Loodetavasti õnnestub Sven Sesteril statistikaameti juht maha rahustada ja sunniraha asemel leitakse mõni teine, ettevõtja suhtes sõbralikum lahendus. Eks Sester noppis kuumade tunnete keskel küll osavalt endale plusse, aga õigeks jääb, et riigi ülesanne on ettevõtja olemist innustada. 

Nullbürokraatia ja Aruandlus 3.0 on ju igati head ja mõistlikud algatused, mis võiksid ettevõtja aruandekoormust vähendada, see aga omakorda võiks suurendada indu olla ettevõtja. Peaasi on aga, et nad pelgaks jutuks ei jääks, vaid ka päriselt ettevõtja elu lihtsamaks teeks.

Poleks ju ka üldse paha, kui statistikaameti juht tõstataks omalt poolt mõningate aruannete vajaduse küsimuse. Sest statistikaamet ei mõtle seda omast peast välja, missuguseid andmeid ta koguma peab, tellimuse esitab riik. Juhi proaktiivsus oleks kahtlemata etem kui vaese sugulase kombel raske elu kurtmine ja rusikaga vehkimine.