Ratsa rikkaks?

Viimase paari aastaga plahvatuslikult suurenenud investeerimishuvi ja -soov teeb Äripäevale rõõmu, ent sunnib samas tähelepanu juhtima ka investeerimisega seotud ohtudele. Ilmneb nimelt, et sageli ei ole algajate investorite finantskirjaoskus vastavuses võetavate riskidega – nii on kaotused ja pettumused kerged tulema.

Suurte summade teenimiseks tuleb suurelt riskida – see aga tähendab, et ka oht (kõik) mängu pandu kaotada on suur. Äripäeva meelest pole see lihtne, iseenesest kõikide investeeringute puhul kehtiv tõsiasi sugugi kõigi investorite vereringe, DNA ja ajukeemia osaks saanud. Isegi kui on selgeks saanud, et kõiki mune ei panda ühte korvi, tuleb ikka ette, et investeeritakse kõrge riskiastmega varaklassidesse – ja ollakse pärast pettunud, kui – näiteks idufirmade – esialgsed lubadused ei realiseeru oodatud tulemuseks.

Selles mõttes on lausa krestomaatiline lugemismaterjal tänases lehes avalikkuse ette jõudev investor Madis Müüri pihtimus. Tema kriitikanooled avaliku rahakaasamise ja ühisrahastusplatvormide tegevusmudelite suunal on ühest küljest igati õigustatud ja tema nõuanded idufirmadele asjalikud, ent teisalt: teadmine, et tegemist on kõrge riskiastmega investeeringutega, pidi Müüril kindlasti olema enne, kui ta sinna raha pani. Et idufirmad ei pruugi olla ratsa rikkakssaamise võimalus – kuigi hea õnne korral nad seda muidugi on – on elementaarsesse finantskirjaoskusse kuuluv teadmine.

Müüri pihtimus on unikaalne lugemismaterjal eelkõige nende järelduste poolest, mida investor on oma ebaõnnestumistest teinud. Julgus neid avalikult jagada väärib lugupidamist. Müüri õppetunde täiendavad tõhusalt “vanameister” Raivo Heina kogemused: neiski on üksjagu kibedat kriitilisust kogu “idunduse” suhtes – kui õigustatult, jäägu lugeja otsustada. Õppida on mõlemalt, see on klaarimast klaar. Muidugi võib igaüks õppida omaenese vigadest – ja omad vead tuleb igaühel teha niikuinii –, aga tark võib õppust võtta ka teiste omadest. Pole tarvidust kõiki võimalikke ämbreid omil jalul läbi kolistada.

Kui sa tahad turvalist pensioni ega ole üheski etapis nõus sentigi kaotama, siis pole ilmselt põhjust deposiidist või pankade pakutavatest sammastest kaugemale vaadata: ainult et niipea kui inflatsioon jälle suurenema hakkab, tähendab see muidugi tegelikku miinust. Selge see, et dividendiaktsiad on tublisti turvalisem valik kui idufirma, mis võib küll osutuda tõeliseks rahapumbaks, ent kordades suurema tõenäosusega jätab siiski investoritele tühjad pihud. Kes tahab kindlat ja korralikku tootlust ilma ennast ribadeks riskimata, sellele sobib hästi eeskujuks Äripäeva investor Toomas.

Oleme Äripäevas olnud veendunud, et investeerimine on jõukohane igaühele, kes seda teha tahab. Viimasel ajal aga märkame, et suure investeerimisõhinaga on kohati hakanud ununema põhiline: investor vastutab kõigi oma otsuste eest ise, oma raha ja nahaga. Investeerimine pole küll raketiteadus, aga mitte ka nii lihtne, et üldse midagi pole teada vaja. Ratsa rikkaks saamise unistus üksi kedagi rikkaks ei tee: teadmisi ja kogemusi on kindlasti ka vaja.