Riigieelarve tõstab majandust? Vale jutt.

Neil päevil riigikogus arutlusele tuleva Eesti järgmise aasta riigieelarve eesmärk on valitsuse kommunikatsioonibüroo teatel „elavdada majandust ja tõsta rahva heaolu“. No ei ole tõsi. Eesti riigieelarve seos majanduskasvuga on juba aastaid passiivne ja kõrvaltvaatajalik. Hea, kui midagi mõne aktsiisitõusuga hoopis ära ei rikuta.

Seda kasvujuttu räägiti ka 2015. aasta riigieelarve kohta, mis põhines 2,5% majanduskasvu ennustusel. Tegelikkuses jäi majanduse kasvuks 1,1%. Aasta tagasi ütles rahandusminister riigikogus tänavuse, 2016. aasta eelarve kohta: „See eelarve toetab Eesti majanduse kasvu.“ No ei toetanud. Riigieelarve eeldas Eesti majanduskasvu suuruseks 2,6%. Mis ta tegelikult tuleb? Poole väiksem. Heal juhul.

Järgmise aasta riigieelarve eeldab, nagu viimastel aastatel heaks kombeks, taas 2,5% majanduskasvu. Senimaani on maksuamet ning inimeste ja ettevõtete suhteliselt hea maksukäitumine kastanid tulest välja toonud ja maksulaekumine eesmärke ületanud. Järgmisele aastale läheb maksuamet vastu uue juhiga ja maksulaekumise loodetust parem tulemus võib ära jääda.

Kulud, mida hiljem ei saa välja

Riigieelarve kajastab koalitsioonilepingut, mille eesmärk pole mitte reformid ega majanduskasv, vaid koalitsioonierakondade tagasivalimine. Seetõttu on riigieelarve eesmärk esmalt mõelda, palju võiks tulla majanduskasv, palju seeläbi maksudena tulusid võiks laekuda ja siis hekseldada need vähesed tulud, mis pole eelnevate kokkulepetega juba ära lubatud nagu kaitsekulud või pensionid, koalitsioonipartnerite valimislubadustesse.

Nii on näiteks järgmise aasta eelarves esmakordselt 36 miljoni eurose kuluna madalapalgaliste tagasimakse. Sellega on üldse õnnetu seis, sest ühiskonnas see elevust ei tekitanud, IRLile hääli juurde ei toonud, aga nüüd on seal riigieelarves. Ja jääb. Sest kui mingi sotsiaalne hüvitis riigieelarvesse läheb, siis välja seda enam sealt ei saa. Nagu laulust. Või sotside riiklik üürimajade projekt, mille kulu samuti esmakordselt sees. 

Selle tõusujutu taustal näib hoopis, et koalitsioon võtab jalgpallikoondise endise peatreeneri Tarmo Rüütli omaaegset lauset, et „parem targalt seista, kui lollilt joosta“ (aitäh Viljar Arakasele, kes äsjasel Äriplaani konverentsil seda meelde tuletas) väga tõsiselt. Ülemäära tõsiselt. Sest lõpuks peab mõned jooksusammud tegema ka, eriti, kui väga pikalt seistud. Targalt. Muidu lepingut ei tule.

Hakkame otsast pihta!

Jooksusammudest, mida valitsus saaks teha, on tüdimuseni räägitud. Alustaks mõnegagi. Sotsiaalmaksu lagi. Või miks ei võiks igast riigiettevõttest vähemalt 25% börsile tuua? Inimesed saaksid osa Eesti arengust aktsionäridena, ettevõtted muutuksid läbipaistvamaks, börs läheks rohkem käima ja välisinvestoritele üks väike lisapunkt atraktiivsuse suurendamiseks. Ah et müüme Eestimaa maha? Riigile jääb ju enamusosalus riigifirmades.

Või võtame riigivõlakirjad. Kõik teised riigid kasutavad seda instrumenti arengu kiirendamiseks, meie mitte ja endiselt vilksatab poliitikute kõnepruugis sõna „Kreeka“. Tule taevas appi! Riiklik võlakiri pole heroiin. See on seaduslik instrument. Paneks selle turule ja teeks näiteks teed Pärnu ja Tartuga korda? Ah et tuleb ülekuumenemine? Aga noorendame siis õpetajaskonda? Kas mitte midagi ei tule pähe? Miks me siis ootame, et välisinvestorid peaksid siia raha tooma?

Rahandusministri erakonnakaaslase Urmas Reinsalu majanduskasvu töögrupi 64 ettepanekut on juba kevadest valmis. Igati väärt ettepanekud. Hakkaks otsast pihta! Siis võib sõna „kasv“ riigieelarvega seoses kasutada.